esmaspäev, jaanuar 15, 2018

Kuidas me Vova sünnipäevale tahtsime minna

Laupäev oli üritusi triiki täis - pidime Rockiklubi sünnipäevale minema, aga enne seda oli vaja ka Vova sünnipäevalt läbi lipsata. Asuvad teised üsna kõrvuti, mis see siis ühe õhtuga ära ei ole. See plaan läks siiski veidi viltu, sest jäime neljakesi lifti kinni ja päris välja õnnestus sellest müsteeriumist alles tunni aja pärast saada...

Selgituseks siis niipalju, et Vova sünnipäev on üks Escaper Tartu neljast põgenemistoast, mida meid lahkelt külastama kutsuti. Legend ütles nii: Taaskord oli kätte jõudnud aasta tippsündmus - Vladrimiri ehk Vova sünnipäev. Kingitusega, nagu ikka, polnud vaja õnneks suurt vaeva näha. Vova on ju vana "kõri". Pudel põues astusin trepikoja uksest sisse. Sealt edasi läks asi iga hetkega aina kummalisemaks. Esiteks jäi mulle ukselink pihku, seejärel kukkus uks hingedelt, siis komistasin ja kukkusin pudeli katki. Õnneks oli lift all ja ei pidanud märja hõlmaga trepikojas kaua passima. Vajutasin number "2"... edasisest mäletan vaid kahte kummalist nime, Ants Mutter ja Mati Mehaanik. Kohtumiseni Vova sünnipäeval!

Lifti kinnijäämine on ilmselt enamikul unistuste TOP 3-s sees, eriti sellisesse vana kooli üheksakordse paneelika omasse. Üldse tundusid Escaperi toad intrigeerivatele teemadele üles ehitatud olevat - hullu kelder, mahajäetud maja ja natside saladused ning kuna liftiteema oli päris tõetruult lavastatud, siis eeldan, et ka teised toad on samasugused. Igatahes kolisevas, rappuvas ja otsi andvas liftis olime seekord neljakesi, sooline tasakaal oli ka täiesti paigas ning õnneks selgus, et vähemalt liftist õnnestus meil ka välja saada. Tekkis küll mõte, et kas oleks võimalik see tunnike ka lihtsalt seal kinni istuda? Ilmselt oleks, aga sel juhul ehk ei kirutaks enda juhmust, vaid tahetaks raha tagasi saada ja seetõttu on põgenejad ikka raadiosaatjaga varustatud.

Liftist välja saades oli rõõm aga üürike, sest loodetud läbu asemel sattusime valele korrusele liftimehaanikute tööruumidesse. Tore küll, eks! Kurk kuivab, kere hele, aga pead mingite paranoia käes vaevlevate töömeeste mõistatusi lahendama hakkama, sest varuväljapääs on kinni ning onkel on koodi ära muutnud andes kukalt sügama panevaid instruktsioone, mis jätavad mulje, et tegemist on riigisaladusega. Ega muidu välja ei saa, kui pead kaasa mängima hakkama. Lahendused olid tegelikult päris mängulised ja vahepeal helistas ka lauatelefonile üks abivalmis inimene, paaris kohas õnnestus ikka piinlikult lolliks ka jääda ja endale otsa ette laksatada. 

Võib-olla oli asi ka selles, et pooled meist olid varem põgenemistoas käinud, aga olukorda, et "äää, mis ma siin üldse tegema peaks?" ei tekkinud. Saime pihta, kust lahendusi otsida, aga nende leidmine ei läinud alati kõige libedamalt. Tõele au andes tuleb öelda, et meestest oli selle toa juures rohkem kasu, sest osa ülesandeid olid üsna tehnilised (no ma ei tundnud peale vaadates ära asju nagu relakas ja laserlõikur näiteks) ja ma pole väga kindel, et ilma meesteta üldse välja oleks pääsenud, aga kokku võttes saime (peaaegu) hakkama, sest olgugi, et meil läks 4 minutit üle aja, ilmselt olime lahendusele väga lähedal ja meil lasti välja jõuda. Vaja läks päris erinevaid oskusi ja ka kastist välja poole mõtlemist, sest enamik asju, mis esmapilgul rasked tundusid, olid tegelikult lihtsad (matemaatika näiteks). Edetabelisse sai meist umbes pool tundi kiirema ajaga, aga eks selleks peab ilmselt ka laiemat kogemust omama erinevate põgenemistubadega (või siis tõestage, et on ka täiesti kogenematul võimalik nutikuse pealt see asi poole tunniga ära teha, ilma algaja õnne abita).

Huvitav on see, et iga põgenemistoa puhul olen alati mõelnud, et kuidas lapsed siin hakkama saavad, aga ju siis saavad, sest lapsi (ok, teismelisi) on neis alati. No eks ma vaatan Rakett 69 saadet ka selle sama imestusega, et no kuidas?! Lapsed on leidlikud. Aga endalegi annab põgenemistuba toreda eduelamuse  - tundus keeruline, aga hakkama saime! Kahekesi väga minna ei tahaks, siis pole kedagi süüdistada/kellelegi loota :)

neljapäev, jaanuar 11, 2018

Fatacceptancecore

Selle pealkirjaks oleva väljendi pätsasin ma ühelt Trumpi pilti avatarina kasutavalt netitrollilt, kes sellega üht bändi kommenteeris. Mitte et seal üldse mingit erilist seost oleks olnud (peale selle, et bändi moodustasid naised, kes ei omanud just supermodellivälimust, aga kindlasti mitte mingi paksude punt, muidu täiesti keskpärane ansambel), aga ma naersin päris korralikult. Igasugu spetsiifilisi muusikažanre on ju olemas, miks mitte siis ka selline?

Igatahes, et pealkirja ka sisuliselt õigustada, lugesin juhtumisi üht Rentsi spordipostitust (ausõna, ma tahtsin ainult lollidest meestest lugeda, aga kuidagi tuli hoog sisse ja panin lõpuni välja), kus räägiti spagaadist ja mulle jõudis kohale, et ma olen sellest alati hoopis teisiti mõelnud (mitte et ma üldse spagaadist jõle palju oma elus mõelnud oleks). Näiteks väitis Mini mulle mõni aeg tagasi, et ta on vist oma klassist ainus tüdruk, kes spagaati maha ei saa. Ma imestasin kohe selle üle ja pakkusin, et ju siis on nende klassi kuidagi eriliselt painduvad tüübid sattunud, sest igaüks ei saagi saama seda spagaati ju?! Vähemalt enda lapsepõlvest ma nii mäletan - ma käisin pubekaeas ikka mitu aastat võimlemas ja seal oli seltskond, kes sai spagaadi maha ja teised, kes ei saanud. Mina kuulusin muidugi sinna teise rühma ja olgu öeldud, et toona ma olin üks ilgelt kondine alakaalus plika. Me pidime seda iga trenn tegema ja ma ei ütleks, et mu oskused ses osas kuidagi aastatega paranenud oleks. Olin algusest peale see laps, kes rühmakavades tagumisse ritta ära peideti, aga esineda mulle iseenesest meeldis ja ära ka keegi otseselt ei ajanud. Profimate jaoks oli Jaanika Mölder ja iluvõimlejad, selle rühma kohta räägiti jutte, et kui laps nutab, et tema enam kõrgemale jalga tõsta ei saa, siis Jaanika tuleb ja tõmbab jala raksti! veel kõrgemale. Ma ei tea, kas see ka tõele vastas, proffideks me ei kippunud ju ka ega polnud lootustki. Meid jäeti oma trennis üldiselt rahule - proovi, aga kui ei saa, siis ei saa. Äkki oleks lihtsalt pidanud rohkem pingutama? Öeldakse ju, et kõik on õpitav, millegipärast olen ma selle painduvuse osa kaasasündinud oskuste alla liigitanud. Jah, kindlasti, mingil määral arendatav, aga ma ikkagi ei usu, et mina eluilmaski spagaadi maha oleks saanud (ilma rebenditeta).

Näiteks käidi meie klassist ka balletiklassi jaoks lapsi välja sõelumas ning neid, kes ei paindunud, lihtsalt ei kaalutudki. Võib-olla nad läksid lihtsalt kergemat teed - lihtne oli võtta kohe need lapsed, kellega suurt vaeva nägema ei pidanud, aga mina arvasin ikka umbes nii, et kui eeldusi pole, siis baleriiniks ei saa. Ei ole nii, et kui väga tahad, küll siis ka saad.

Ma ei tea, kas tippsportlane on saanud mõnest sellisest, kel eeldusi ei olnud? (Ok, spagaadi maha saamine pole mingi tippsport). Samas ma usun, et on küll kunstnikke, keda kooli joonistamistundides ei kiidetud ja kirjanikke, kes kirjandite eest kahtesid said. Sellised valdkonnad on laiemad kui sport, mis minu jaoks liigitub rohkem sinna "on või ei ole"-kategooriasse. Mis iseenesest on imelik, sest sportlased ju treenivad ennast kogu aeg ja "harjutamine teeb meistriks". Aga tuleb välja, et ma tegelikult seda ei usu, et igaüks, kes harjutada viitsib, saab ka meistriks. Seda igal alal, mitte ainult spordis isegi.

pühapäev, detsember 31, 2017

Patty Schemel. Hit So Hard: A Memoir

Patty Schemel on mu lemmikbändi Hole eks-trummar. Kõigepealt oli dokumentaalfilm ja alles seejärel raamat. Film on ilmselt põnev vaadata vaid fännidele, aga raamat keskendub palju sügavamalt Patty loo peamisele tegurile ehk siis sõltuvusele (alkoholist heroiinini). Ilma selle universaalse teemata ma ilmselt seda arvustust ka ei kirjutaks, nendiks lihtsalt, et mulle meeldis ja nii palju põnevat infot mulle kui melomaanile, eriti seoses grunge, rriot grrli ja kõigi nende Seattle ümbruskonnast võrsunud 90'ndate bändidega.

Seda arvustust kirjutan ma eelkõige selle tõttu, et kõneaulune raamat muutis päris palju minu arusaama sõltuvusest. Jah, ma olen lugenud kohalikke bestsellereid nagu "Kuidas minust sai HAPKOMAH", Kenderi narkoromaane, Trainspottingut ja muud sarnast, aga kõik need on jäänud mulle kaugeks. Mingid nolgid, kuskil tööstusrajoonis -  üsna võõras teema, millega samastuda väga ei saa. Selgelt marginaalide teema ju, vähemalt nende teoste põhjal. Aga Patty - normaalne andekas keskealine naine, kes oskab tasakaalukalt kirjutada ega loobi slängi, et kõvem välja paista, sest noh, tema saavutused (millest siinkandis küll väga ei teata) räägivad enda eest. Samanimelist dokumentaalfilmi vaadanuna on lihtne raamatut tema häälega lugeda ja tunda, et "me oleme tegelikult nii sarnased" - ta on meeldiv vestleja, valdab eneseirooniat, on empaatiline ja soe inimene.

Raamatut ennast on sageli iseloomustatud kui "brutaalselt ausat". Ilmselt see on üks põhjusi, miks ta meeldib. Patty ütleb ausalt, et jah, ma kulutasin kogu oma raha heroiini hankimiseks, jah, ma müüsin oma keha ilma kaitsevahenditele tähelepanu pööramata, jah, ma jagasin oma nõela nähtavalt hepatiidihaige inimesega - ta ei lasku detailidesse, aga ta räägib asjast nagu see oli. Ma olen alati erinevate sõltuvuste puhul mõelnud, et on ju ometi piir, kus sa kasutad ja millest alates kasutab aine sind. Patty näitab, et seda piiri pole - on vaid olukorrad, kus sa mõtled "see on ajutine, ma suudan alati peatuda", siis juhtuvad mingid asjad (sa jääd vahele, kaotad lähedased, töö jms) ning järgmine kord mõtled juba "vahet ju pole, kui ma ka suren, mis elu see niikuinii on - ma olen kõiki alt vedanud". Eks ma olen ka neid 200-kiloseid inimvaresid telekast vaadanud, et no üleöö ju ennast selliseks ei söö, 100 kilo juures hakkaks ehk ennast liigutama ikka? Aga kui su enesehinnang on juba madalam kui muru, sa ei näe mingit võimalust, et võiksid minna välja maailma ja ehk kellelegi meeldidagi? Kui sulle tõepoolest annab suurima rahulduse elus see järjekordne pizzalõik ja tundideviisi arvutimängu?

Patty jõi end esimest korda purju 12-aastasena ja tundis, et see oli parim asi tema elus. Enamik nii ei tunne ja seega pakub ta, et see värk on siiski geneetiline. Mõni suudab juua klaasi veini ja peatuda, tema ei suutnud. Mõni suudab saada õnnetunde näiteks spordist, tema ei tundnud seda iialgi (nagu mina). Kas me saame sellist asja eitada? Öelda näiteks oliividearmastajale, et sa lihtsalt tunned valesti, oliivid ometi ei ole head? Äkki ikka kehtib maitseasi ka muude teemade puhul? Patty tundis alati, et ained ja pilves olek on parimad asjad tema elus. Kõiki neid rohkem kui 30 rehabi, mis ta läbi tegi, võttis ta kui ajutist kohustust mingi ürituse vms jaoks end sirgeks saada. Miks ta lõpuks peale 13 aastat kaineks sai? Sest isegi heroiin ei mõjunud enam (kõigest muust rääkimata). Mitte miski (sh parimate sõprade üledoosid, absoluutselt kõigi ja kõige kaotamine) ei pannud teda muutuma. Selle kõige juures elas ta ju nö unelmate rockstaari elu (vähemalt alguses), tal oli väga toetav perekond, sõbrad ja armsamad. Viga oli tema enda sees, talle meeldis asi, mis teda hävitas. Kas meeldimise vastu saab keeluga? Patty pidi pääsemiseks ära käima päris põhjas, muutuma immuunseks ning alles seejärel tuli mängu see, et tal on nüüd pere, mida ta ei tahaks mingi hinna eest kaotada ja ta teab, et kui ta ka korra libiseb, on ta koheselt tagasi tänaval, sest nüüd harjub organism kiiremini. Teab ta ka seda, et tal lihtsalt vedas, et ei surnud üledoosi, kellegi käe läbi või mõnda haigusesse.

Selles valguses toob ta ka mu meelest ühe kõige arusaadavama põhjenduse (oma lähedase sõbra) Kurt Cobaini lõpule - Kurt oli samuti selles võrgus kinni, ta ei tahtnud lõpetada, kuid teadis, et niimoodi jätkates teeb ta haiget kõigile, kes temast veel hoolivad, aga ta ei suutnud kujutleda, et peaks lõpetama heroiiniga, seega lõpetas ta eluga. Kui sa oled pilves, pole enam mingit vahet, oled sa elus või surnud, nagu nendib Patty. "Kuidas ta sai ennast tappa - endal väike laps?" - pigem tundis ta, et teeb teistele oma surmaga teene, oma kuulsuse tõttu (Patty mainib, et Kurti ei häirinud kuulsus, teda häiris see, kuidas selle tõttu ta eraelu luubi alla võeti) ei saanud ta ju isegi midagi varjata.

Ehk siis, mitte miski ei pane sind lõpetama, kui sa ise seda ei taha ja sa ei taha, kui tunned, et aine on see, mis sulle tõelise rahulduse toob. Mõnele lähevad ained kergemini peale kui teistele ja sõltuvusse sattumiseks ei pea erilisi probleeme eluga isegi olema (mingid probleemid on ilmselt meil kõigil, aga kõik ei lahenda oma vastuolusid ja pingeid sel viisil). Mulle väga meeldis, kuidas see raamat ei mänginud pidevalt teemaga "ühiskond on süüdi!" (erinevalt paljudest kodumaistest narkomemuaaridest).

Ühiskonna puhul oli minu jaoks oli märgilise tähendusega hoopis see, kui vaatasin fotosid sügaval nõela otsas olevast Pattyst ja esimene mõte oli: "Vau, ta on nii ilus ja sale siin!" Patty nentis ka ise, et see oli aeg, mil kõik disainerite poolt saadetud riided istusid nagu valatult.

Keskendusin siin sõltuvuse teemale, aga raamat ise on palju enamat. Hole´ist, suhetest bändi sees, kogu sellest hullumeelsest ajastust (mitte keegi ei arvanud, et keegi neist võiks kuulsaks saada või ajaloos mingi märgi maha jätta, Nirvana edu oli absoluutne šokk), muusikatööstuse telgitagustest jms. Seda kõike keskendumata plaadifirmadele, pillide ja käikude anatoomiale jms, mida tavalugeja enamasti ei mõista, aga millest muusikutest kirjutajatele kangesti padrata meeldib. Mõni võib seda muidugi ka miinuseks pidada. Patty nendib ka ise, et trummar on bändis tavaliselt kõige kergemini asendatav isik. Väga huvitav on vaatenurk inimeselt, kes pole absoluutne alfa nagu enamik staare, kellest raamatuid kirjutatakse.

reede, detsember 29, 2017

Minu 2017. aastal loetud raamatutest parimad

Eksisteerib reaalne oht, et ma jõuan selle aastanumbri sees veel mõne raamatu loetud, aga hetke saak on siis 115 loetud raamatut 29530 leheküljega. Ma ei oska isegi öelda, kuidas see nii kujunes, kahel viimasel aastal on raamatuid ikka veidi alla 100 kogunenud ja lehekülgigi pea 7000 vähem. Üks asi, mida ma varasemail aastail teinud pole, on küll raamatute tööle kaasa tassimine - siin jõuab päris palju loetud (aga kaasa tasub tarida ikka ainult kergemaid köiteid, muidu ruineerib õlavalu lugemisrõõmu).

Oma hinnangutes olen aga kitsim olnud, kui varasematel aastatel. Nelja tärniga hinnatud raamatuid on kõvasti rohkem kui muidu, aga viit olen jälle hoopis vähem välja käinud. Ainult 8 raamatut, kui varem olen lausa valiku pidanud tegema, et top 10 välja tuleks. Ahjaa, sel aastal olen puudust tundnud võimalusest Goodreadsis raamatut mitte hinnata, aga panna kirja, et jätsin pooleli (st ei saaks justkui "loetud" ka öelda). Eks need ole muidugi raamatud, mis mulle meeldinud ei ole, kuid liiga ebaõiglane oleks pooliku lugemise tulemusena ka 1 kirja panna või kuidas? Äkki kuskil peale keskkohta oleks paremaks läinud? Kui ma tegelikult läbi ei lugenud, kuidas saan öelda, et ei meeldinud?

Aga parimad siis (üsna suvalises järjekorras, kuigi mitte päris :))

1. Maarja Kangro "Klaaslaps". Kirjutasin raamatust siin. See raamat jäi meelde. Olen aru saanud, et raamatu meelde jäämiseks on väga tähtis ka see, kas ma ise olen oma mõtted sellega seoses üles kirjutanud. Ebaobjektiivne, aga ma millgipärast arvan, et "Klaaslaps" oleks selletagi meelde jäänud.

2. Peeter Sauter "Sa pead kedagi teenima". Sellest raamatust ei ole ma kirjutanud ega ole seda ka kuidagi hinnata suutnud. Ehk siis raamat, mis tegelikult 5 tärni ei saanud ja mida mu meelest ei olegi võimalik hinnata, aga mis jättis minusse kustumatu emotsiooni. Mulle jubedalt meeldis seda lugeda, mulle meeldis, kuidas see oli kirjutatud, aga samas oli kuidagi häbi ka, sest tundus, et ma piilun luba küsimata kellegi (magamis)toa aknast sisse. Jälle see teema, kelle jaoks miski ja kui isiklik on. Samas seesugune isiklik lugu annab siiski palju võimalusi äratundmiseks, mingiteks üldinimlikeks hetkedeks. Samamoodi nagu "Klaaslaps", aga siin on minu jaoks probleem see, et kaasatakse ka neid, kes selleks nõusolekut andnud pole (tegelikult ju "Klaaslapses" olid samad probleemid, et mõned inimesed, keda seal mainitud olid, said pahaseks, aga no teiste privaatsuse eksponeerimise tasemelt on need kaks raamatud üksteisest ikka vääääga kaugel.)

3. Meelis Friedenthal "Mesilased". Minu aastalõpu suurim lugemiselamus. Raamat, mille sisukirjeldus mulle absoluutselt muljet ei avaldanud (Romaani sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.) aga mõtlesin, et no alati võib ju pooleli jätta, kui ei istu. On ikka huvitav küll, kui tark inimene, kes teemast ülevaadet omab, suudab selle ka nii nauditavasse keelde panna, et tavalugeja kaasa haarata ja näidata talle maailmu, mida ta ilma intelligentse giidita avastada ei oskaks! Lugesin raamatut poolmustade jõulude aegu, Tartus, pikemalt on mul olnud kahtlused, et hiir on vist põranda vahele ära surnud. Meenusid Kivirähk ja Rehepapp, muigasin ikka päris mitmes kohas, kuigi ei saanud aru, kas seda oli ka tegelikult taotletud. Mu meelest paar arvustust on selle raamatu üsna tabavalt kokku võtnud ja mul pole väga muud lisadagi - Kirjanduslik päevaraamat siin ja Märt-Matis Lille kommentaar Goodreadsis: "Selle raamatu suuri võlusid on see kuidas autor väga veenvalt ja põhjalikult maalib pildi sellest, kuidas 17. sajandil isennast ja maailma tajuti. Meelise eruditsioon alkeemia ja keskaegse maailmapildi vallas ning suurepärane stiil ja hea maitse annavad kokku võrratu lugemiselamuse. "  

4. Olavi Ruitlane "Vee peal". Kui tavaliselt arvatakse, et inimesele meeldivad need lood, millega ta end suhestada oskab, siis mina pole kunagi olnud teismeline poiss ega ka kirglik kalastaja, aga see raamat meeldis mulle ikkagi. Igasugu laste silmade läbi kirjutatud lood ongi enamasti head, kuigi ju tegelikult võltsid - kirjutas need ikkagi täiskasvanu, kes ilmselt täistõde enam ei mäleta ja ilustab toonast elu üle. "Vee peal" tegelaste elu oli tänapäeva mõistes kõike muud kui lihtne ja ilus, aga oma ajas elava lapse jaoks oli see muidugi ainuke elu, mida ta teadis ja lapsed on üldiselt positiivsed. Selle loo kõik tegelased on vägagi värvikad, aga eks seal Võru kandis ongi veidi teistmoodi inimesed - sellised lõbusad ja ladusa jutuga, võru keelgi on kordi mahlakam kui eesti oma. Raamatu tegelased räägivad samuti enamasti võru keeles, millegipärast meenub kohe ansambel Winny Puhh ja nende lood seentest. Eks kalastamine ja seenendus ole ju mõlemad koriluse vormid. Eraldi väärib ära märkimist raamatu vahva kujundus, kus tõsised ja detailsed kalandusteemalised pildid vahelduvad lõbusate žaržidega loo tegelastest.

5. Caitlin Moran "Kuidas luua tüdrukut". "Hell is a teenage girl" nagu ütleb peategelane filmis Jennifer's Body. Ma arvasin, et tegemist on mingisuguse arvamus-raamatuga nagu seda oli C.Morani "How to be a Woman", aga see on hoopis autobiograafiliste sugemetega ilukirjandus. Igaks juhuks mainin, et mõni võib seda käsitletud teemade põhjal ehk ka "kolekirjanduseks" nimetada, aga mu meelest suudab autor kõige juures humoorikaks ja viisakuse piiridesse jääda ning olgem ausad, puberteediiga ongi üsna eemaletõukav oma naturaalsuses. Mulle väga meeldib, kuidas Moran oma tegelastesse suhtub, kuidas ta kirjeldab perekonda, mis kõigi standardite alusel ehk "normaalsete" kilda ei kuulu, kuid ometi loo käigus armastusväärseks muutub.
Mind pani raamatut ühe hingetõmbega läbi lugema loomulikult selle muusikaline taust. Oleks ma ainult ise sel ajal seal olnud! London, 90ndad, rock, indie, grunge, punk, põrandaalused klubid. Unelmate töö muusikakriitikuna, unelmate sex&drugs&rock'n'roll lifestyle ning nende keskel täiesti kogenematu väikelinna tüdruk. Mulle meeldis, kuidas raamatus toodi välja see, mida tähendas naisrockstaaride esilekerkimine ja Rriot Girl-liikumine just sellise, tavalise väikelinna tüdruku jaoks, kes oli harjunud kodus biitleid kuulama. Kogu see maailma avardumise värk ja kuhugi kuulumise vajadus. Ja naispeategelane, kellel on oma mõtted ja soovid ning kes nende nimel ka võitleb, kuigi kaootiliselt ja tihti pead kaotades. Üldiselt üks ütlemata armas raamat minu jaoks.
 


6. Onu Bella "Tappa prostatavähk". Sellest raamatust sai hiljuti pikemalt kirjutatud siin.  

7. Charles Bukowski "Sink leiva vahel". See oli nüüd mu kaheksas Bukowski raamat ning kui Bukowskit kellelegi alustajale soovitada, siis ilmselt oleks mõttekas just siit alustada. Henry Chinaski lapsepõlv ja kujunemisaastad. Naised eksisteerivad alles unelmates ning hobustele veel panuseid ei tehta, aga muus osas allahindlust pole. Võrreldes teiste lugudega on "Singis leiva vahel" kõige kergem mingit kindlat ülesehitust järgida. Ülejäänud Chinaski-lood on peamiselt road-movie stiilis üles tähendatud, kuid siin saab loo teatud sündmuste vahele üles ehitada. Ma tavaliselt ei talu raamatuid, mis on täis ebaõiglust peategelase vastu. Chinaski varane elu pole samuti sugugi meelakkumine, kuid hoolimata sellest, et ta pealtnäha kaotab, siis kokkuvõttes on trumbid siiski tema käes. Ta ei võida lahinguid, ta võidab sõja. Osavalt ühiskonnakriitiline, valusalt aus, küüniliselt südamlik. Üks imponeeriva elufilosoofiaga mees. 

8. Mathura "Jääminek". Vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud. Jah, lugesin seda vahetult peale oma vanaema lahkumist. 

9. Patty Schemel "Hit So Hard". Tegelikult mul praegusel hetkel on veel natuke lugeda jäänud ja mitu teist arvustajat on just äkilise lõpu kallal nurisenud, ometi panen ette ikka viis tärni ära. Sain selle raamatu jõulukingiks ja lugesin ingliskeelsena, vaevalt, et keegi seda eesti keelde tõlkima hakkabki. Patty Schemel on minu lemmikbändi Hole eks-trummar. Ma ei tea, paljudele see fakt midagi ütleb, muudeks turundusargumentideks võiks olla ehk "Kurt Cobaini lähedane sõber meenutab"; "lesbist naistrummari lugu" (võeh, aga otse loomulikult ka sellist pealkirja on meedias kasutatud) ja ehk kõige adekvaatsem "ühe sõltlase kogemus". Ma kirjutan veel sellest raamatust eraldi ja lisan hiljem siia lingi

Mis siit siis paistab? Ilukirjandus kahvatab päriselu kõrval? Suurem osa mainitud raamatutest on autobiograafilised, isegi "Mesilased" põhineb ju tegelikult osaliselt reaalselt toimunud sündmustel. Ma ei tea, miks see nii on, otseselt elulooraamatuid ma ju taga ei aja. Kui ma vaataks telekat, siis reality TV-d? Võib-olla on see aga lihtlabane juhus. Üheksast suisa kuus kodumaist autorit, naisi  üheksast kolm.

reede, detsember 22, 2017

Brigitta Davidjants. (Mitte just) armastuslugu.

Raamatu tutvustuses öeldakse: "See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse." Nostalgia on tugev tunne ja seepärast otsustasingi lugeda.

Autorist kaks aastat vanemana ma siit aga väga mingeid kokkupuutepunkte enda toonase eluga ei leidnud. Põhiline põhjus tuuakse ära ka raamatu lõpus, kus imestatakse mina-tegelase suure vabaduse üle ja ta vastab, et küsimus on selles, kas ollakse peres ainus laps või üks mitmest, kelle puhul vanemate tähelepanu tahes-tahtmata hajuma kipub. Ma olin see üks ja ainus, keda silmaterana valvati ja nii oligi, et kui raamatu peategelane Rebeka 14-aastaselt pidudel jõlgub ja viina joob, siis mina mängisin samal ajal endast poole noorematega õues tasodega (olid mingid ümmargused junnid, mida keerutati ja vahetati).

Sarnane oli küll see, et me mõlemad olime melomaanid - raamatutegelane kuulab aga raskemat muusikat, millest ma omal ajal midagi ei teadnud, sest Raadio Tartus lasti ainult eurotümpsu. Loomulikult igatsesin ma minna Laululavale suvetuure vaatama, aga sinna mind ometigi ei lubatud. Rebekal on see-eest vanem õde, kelle sõbrannadega ta ringi jõlkuda saab - minu suurim unelm...Üldse kuidagi vingem ja ka kultuursem tundub see 90ndate Tallinn, Tartu tundus minu kitsale silmaringile toona vaid tümakast koosnevat. Rocki ei kuulanud keegi ja raamatute lugemine tuli maha salata (kui keegi üldse luges, mina küll mitte). Raadiost lindistati DJ Bobot, mitte Radioheadi. Piinlik.

Hoolimata muusikalisest taustast satutakse aga ka raamatus ebaküpsetesse ja puntras suhetesse (millesse siinmail satuti umbes 2 aastat vanematena, kuskil 16-aastaselt, kui siiski). Miks need noored tüdrukud nende vanemate kuttidega jändavad, küsis kunagi üks mu tuttav mees.  Ka raamatus peab üks meestegelane tüdrukute väljaskäimist üldisemas vormis hooramiseks. Ega see pole sugugi vähelevinud arusaam. Nagu ka raamatust selgub, ei teki need suhted siiski sugugi sellest, et süütus kellelegi raske koorem oleks kanda, vaid pigem mõistmisevajadusest, sellest, et oleks keegi suur ja tugev, kellele toetuda sel ajal, kui vanemad ei paista sind enam mõista suutvat. Lähen peika juurde, tema on ainus, kes mind mõistab, lohutab ja võtab kaissu. Vanematel kuttidel on elu seevõrra jube lihtne. Vähe on neid, kes vaid omakasupüüdmatult kaissu tahaks võtta, ikka tahetakse muud ka. Ja kui sina ei anna, siis mõni su sõbranna ehk ikka ja ongi sinu maailmapilt pooleks, sest su reetis keegi, keda sa oma ilmasambaks pidasid. Tavaline lugu. Sellise tavalise loo on Brigitta Davidjants oma raamatusse raiunud. Ma tegelikult ei kujuta ette, kas sellest on mõnele praegusele tüdrukule kasu ka, sest no eks räägiti seda hea ja kurjaga ju toonagi, aga ikkagi uskusid sina, et "meie suhe on eriline, meil on kõik teistmoodi!".

Natuke häiris mind aga raamatu lõpp. See justkui ütleks, et kui sul poistega nagu väga ei klapiks, siis võib olla küsimus su orientatsioonis. Ma saan aru küll, et homoseksuaalsete noorte täiskasvanuks saamine on veelgi keerulisem, kuid mu meelest võiks sel juhul lugu algusest peale sellest rääkida. Jah, siin on paradoks, ilmselt paljud ei tea seda isegi algusest peale. Aga siiski - see, et sa päris täpselt ei tea, kas see on armastus, mida tunned, ega taha ka kellegagi voodisse ronida, ei pea tähendama, et sa oled homoseksuaalne, pigem on see täiesti tavaline faas  - sa lihtsalt ei ole veel piisavalt küps sellisteks tunneteks.

Mulle meeldisid raamatus väga kõik tollase olustiku kirjeldused. Kõik tundus väga tõepärane hetkeni, mil mindi Tartusse Depeche Mode'i kontserdile, mis raamatus toimub talvisel ajal kuskil klubis, aga minagi käisin seal ja see oli suvel ja Laululaval. Mitte, et see oluline oleks loo suhtes. Aga tausta mõttes võin võrdluseks tuua, et Rebeka läheb sinna koos sõbrannaga häälega, ööbib suvalise tüübi juures Supilinnas ja joob salaviina. Mina (2 aastat vanemana!) läksin koos ema ja isaga ning ostsin suure saladusena purgi Longerot, tunnistades selle hiljem kohe ka üles põhjendusega, et "limpsi ei müüdud kusagil!". Säh sulle sarnaseid mälestusi samast ajast!

Ma ei tea, kuidas tänapäeva tüdruk suhestuda võiks - kas ta viitsib lugeda maailmast, kus kohtumisi lepitakse kokku tunde telefoni valvates (igaveseks on vist kadunud see probleem, et potentsiaalse peika kõne võttis vastu kuri isa...) ja kus vähemalt Lõuna-Eestis oli veel täiesti tavaline see, et telefoni kodus polnudki. Tema jaoks ei ütle midagi ka need baaride nimed ja enamik ansambleid. Samas, teema ise on universaalne. Õnneks leidub veel ka praegu päris palju noori punkareid ja "karvaseid" - äkki neile sobiks see raamat kõige paremini?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

neljapäev, detsember 21, 2017

Eesti Laul 2018, 2. poolfinaal

Niisiis, täpselt sama emotsioon nagu eile - esimesel kuulamisel "oo õudu!" (va 1 lugu), täna hommikul taas "ega kõige hullem olegi". Plussiks see, et ühtegi lugu, mida ma üldse kuulata ei oleks suutnud, seekord polnud.

1. Nika - Knock Knock
See laul algab maru paljulubavalt, mõnus hääl ja muusika, aga siis tuleb refrään ja masinatemuusika. Ma oleks oodanud hoopis midagi õhulisemat. Osa lüürikast on ka imelik - "I broke your heart - Oh My God!"?! Aga üldiselt see on üsna norimine, sest lugu on siiski üle keskmise kuulatav.

2. Girls in Pearls - Spellbound
Tõeliselt ilus laul minu meelest, algusest peale. Selline mõnus nö liftimuusika. Võiks minna isegi mu playlisti. Samas ilmselt ei ole see mingi meeldejääv hitt. Aga vähemalt on see ilus.

3. Metsakutsu - Koplifornia
Mulle ei meeldi egotripid ei inimeste, ega ka kogu rahva puhul, nagu selles loos. Taust on iseenesest mõnus, aga Metsakutsu hääl on mulle kogu aeg tundunud nagu punnitatud jõmpsika oma, kes kangesti tahab kõva mees olla. No ei sobi sellise häälega räppida mu meelest. Esimesel kuulamisel oli kohe täitsa piinlik. Teisel harjus juba ära, aga vabatahtlikult ikka ei kuulaks.

4. Karl-Kristjan & Karl Killing (ft WATEVA)  - Young
Ukulele kostab sealt? Troopiline rand ja päevitunud surfarid? Ma olen ilmselt vanamoodne, aga kuidagi naljakas on, kui eestlased selliseid lugusid teevad. Kus on kaamos, sitt suusailm ja madal palk? Noored ehk suudavad sellist muusikat tõsiselt võtta. Las ta siis olla, moosipoisid. Mitte mulle igatahes.

5. Evestus - Welcome To My World
See oli küll nüüd pettumus! Nii igav lugu, lihtsalt üks monotoonne jorin. Evestus on ju palju enamaks võimeline. Eriti ei kujuta mingit lavalist energiat ka sellise loo juurde. Ja muus osas hakkas silma, et need pseudo-nunnad meenutavad kangesti Marilyn Mansoni "We know where you f***ing live" videot. Kuulan parem seda.
6. Indrek Ventmann - Tempel
Veel üks joru - terve lugu üks ja sama. Üsna arulagedad sõnad ka, millegipärast meenus Jesper Parve "Minu Bali" (ma ei tea, mis mulle sisse läks, et üritasin seda lugeda). "Mandala maalingud" ei ole mu meelest mõistlik väljend, mida laulus kasutada. Samas kujutan ette, et see võiks olla selline "rahva lugu", sest et eesti keeles ja selline lihtne. Ahhaa - sama noormees laulis "Hispaania tüdrukut" eelmisel aastal, selge.

7. Eliis Pärna ja Gerli Padar - Sky
Hästi tüüpiline Eurovisiooni ballaad. Ilusad hääled, aga igav laul. Natuke tahtis nutt ka peale tulla, aga see on juba minu probleem. Mu meelest Gerli Padar oma alati naeratava näoga ei sobi seda laulma - seda laulu lauldes tuleks kurb olla.

8. Frankie Animal - (Can´t Keep Calling) Misty
Nii, see on siis mu selle aasta lemmiklugu! Kuulsin seda tegelikult juba veidi enne Eesti Laulu ja no esimestest akordidest peale on tunda, et see on see hea lugu. Mis sest, et ta on pigem selline "joon teki all teed ja vaatan, kuidas akna taga vihma sajab (juba sajandat päeva)", aga ta on hea. Nii ilus ja hea, melanhoolne, aga samas reibas. Frankie Animalist ei teadnud ma midagi, hakkasin nüüd kuulama ja üsna imelik bänd teine - enamik lugusid on mingi soigumine, aga siis on ka selliseid teravamaid hetki nagu see lugu ja paar veel. See lugu läheb playlisti kindlasti.

9. Rolf Roosalu - Show A Little Love
Klassikaline eurolugu, lehvitame vikerkaarelippe ja kepsleme rõõmsalt ringi! Scissor Sistersit meenutab. Paneb jala tatsuma küll. Võiks ka Eurovisioonil edukas olla. Mitte minu muusika, aga kvaliteetselt tehtud, pole miskit halba öelda. Peale selle ehk, et ilmas juba on palju seesuguseid. Mu meelest oli samasse auku ka meie kunagine Eurovisiooni võidulugu.

10. Marju Länik - Täna otsuseid ei tee
Marju Länikuga meenuvad mulle ikka "Head uut aastat" ja "Karikakramäng" või siis üheksakümnendatest punases latekskleidis Marju laulmas "Vaid üks mees mu sees!". See oli täitsa vinge ja ma eelistaks seda iga kell praegusele Marjule - "Täna otsuseid ei tee" on pigem selline Elmari soovisaate vanatädide lemmik. Eks publik ka vananeb jne, aga kas ta Marju peaks tõesti sellist jama tootma? Ta näeb ju veel üsna krapsakas välja, tehku midagi normaalset või mingu auga pensionile.

kolmapäev, detsember 20, 2017

Eesti Laul 2018, 1. poolfinaal

Ma üritasin eile, kui kõik lood järjest välja lasti, neid otse kuulata, aga kahjuks sai mu tööpäev enne läbi, kui kõik laulud avalikuks tulid. Täna hommikul kuulasin uuesti, esimest korda neid kahte laulu, mida eile ei kuulnud + sunniviisiliselt neid kahte, mida eile lõpuni kuulata ei suutnud (üllatus-üllatus, täna oli hoopis kergem). Kindlasti teeb korduv kuulamine inimese leebemaks. Teistkordselt kuulates polnud lugudel väga vigagi, kuigi eile oigasin, et appi kui jube poolfinaal ja imestasin, et teised blogijad, kes laule arvustasid, neid üsna tugevateks pidasid. Aga otsast peale siis:

1. Elina Nechayeva - La Forza
Loomulikult sellel neiul häält ikka on! Samas muusikaline osa võiks huvitavam olla, natuke meenutas Lana Del Reyd, seega justkui peaks mulle meeldima, aga ikka veidi liiga ooperiks jäi minu maitsele. Teisalt, mulle meeldis, et see oli täiesti omanäoline lugu, teistmoodi. Mina seda tüüpiliseks euroballaadiks ei ristiks.

2. Desiree - On My Mind
Tugev produktsioon, kõigi hiti reeglite järgi tehtud lugu, aga mul oli kogu aeg tunne, et ma olen seda lugu juba kuulnud ja muidugi  - see on ju see lugu:
Hääldus ja täpselt samad sõnad ju! Kõige rohkem paneb imestama just täpselt sama sõnade valik refräänis. Kas nad tõesti ei teadnud? Ma arvan, et mu lapsele ja ta sõbrannadele kindlasti meeldib.

3. Miljardid - Pseudoprobleem
Oeh, pean nüüd häbiga tunnistama, et see oli üks neist lugudest, mida ma esmakordsel kuulamisel lõpuni ei suutnud kuulata. Kogu see säärane meeshäälne kohalik hipsterirock on mulle millegipärast talumatu. Alates kõrgelt hinnatud Vaiko Eplikust (see nende ingliskeelne eurolugu see-eest meeldis, järelikult asi on keeles - rahvareetur nagu ma olen) lõpetades Põhja Konnaga. Et nagu - muusika ei ole piisavalt vali, et sõnu ära katta ja sõnad on kuidagi nii paljalt ja mul hakkab jube piinlik seda kuulates, vot selline tunne on. Seletatagu ära, miks, ma ei tea. No näiteks sõna "pseudoprobleem" on juba iseenesest nii kole, ja seda veel laulu sisse panna, fui! Kohe tulevad rahvuslased tõrvikutega ja panevad mu põlema, ilmselgelt.

4. Stig Rästa - Home
Attenzione-attenzione! Ettevaatust - siirupi üledoos! Teine asi, mis minus koledat piinlikkust tekitab on ülekeev romantika nagu siin loos. Ed Sheeran on ka üsna hirmuäratav tegelane ses osas (kuigi tal on ka ägedaid lugusid, näiteks "Don´t" ja kuna ma seda esimesena kuulsin talt, siis imestasin pärast, miks see mees ballaade teeb, aga just "Don´t" oli erand, mitte ballaadid) ja see lugu meenutab just teda. Muidu loomulikult hea lugu, jääb kummitama ja puha, aga mitte minu teetass.
5. Tiiu & Okym & Semy - Näita oma energiat
Mu meelest on räppi mõtet teha siis kui sul on midagi öelda ja/või sa oskad hästi kildu rebida. Siiski troonib peavooluräpis viimasel ajal vaid egomaniaklus ehk siis "mul on suurem kui sul ja ma olen üldse kõige kõvem", seepärast ma räppi enam väga kuulata ei viitsigi. Millegipärast tahab enamik meie räppareid samasugused olla - justkui käiks kuskil mingid kõvad räpisõjad, igaühel oleks heiterite armee ja pappi voolaks muusikatööstuses nagu Ameerikas. No vabandage väga. See laul on pigem kesktee, midagi nagu öelda pole, aga eurolaulus ropendada ka ei tohi, meenus "me kolmekesi tuleme präänikute maalt". Muuseas, Tiiu on tegelt äge ja andekas, käisin kunagi kontserdil, kus nad koos Lepatriinuga esinesid, tema Nicki Minaj kaverid olid vägagi vinged. Ma arvasin ka, et see laul on hoopis piinlikum, aga ei ole, täitsa kuulatav, playlisti just ei pane, aga üle keskmise täitsa.

6. Aden Ray  - Everybody's Dressed
Esimesel kuulamisel mõtlesin, et "oh, so gay!", aga nüüd meenutab mulle millegipärast hoopis U2-te. Kui seal laulaks mustanahaline naine. Coldplay, Massive Attack...Mingi päris hea kompott erinevatest headest lugudest, refräänis tundub hääl kuidagi liiga pingutatult kunstlik, aga muidu täitsa huvitav lugu. Ja mingis mulle õudselt meeldivas loos on täpselt see sama koht "I will leave behind..." ning ma ei suuda öelda, kus, see ajab hetkel närvi!

7.  Sibyl Vane - Thousand Words
Kui teistega on siin häda olnud, et meenutavad kedagi muud, siis Sibyl Vane meenutab täpselt iseennast. Nende viimasel plaadil on küll ka mõned lood, mis erinevad nö klassikalisest Sibyl Vane'i loost, aga see siin on täpselt see. Otse valemist võetud. Mu meelest ehk natuke liiga lati alt läbi nende kohta, aga samas hea lugu ikkagi.

8. Etnopatsy - Külm
See teine lugu siis, mille ma raskustega kuulatud sain...Ega juba sõna "etno" paneb mul käed värisema, pole siin midagi imestada (aiman taas tõrvikute kuma). Miks peab leelotama ja milleks nii mõttetud sõnad (mul vahel on külm, mul vahel on soe)? Lauluhääled on neiudel ju ilusad, miks neid sellise jama peale raisata? Vabandust, minu maitse lihtsalt on selline.

9. Iiris & Agoh - Drop That Boogie
Lastelugu jälle. Selline on vist popp, sest isegi Courtney Love väitis, et tahaks oma järmisele plaadile biite nagu Lordel on. Ma loodan, et ta jätab sellise plaadi tegemata (ja arvestades tema lubadustepidamist, siis ilmselt nii ka läheb). Biidid on sihuke asi, mis mulle üldse ei istu. Mulle meeldib kui on meloodia. Biitidega on see teema, et ei oska lihtsalt kaasa minna nendega, no kuidas sa kuulad, kui ühel hetkel hüppab ja teisel roomab see muusika?! Ikka terve laul võiks ühtemoodi sujuda, aga see on vist nii eilne päev lootmiseks. Ja häält nad ka väänavad alati neis lugudes, on alles raske see elu, kui moodne muusika ei meeldi! Kuskil taustal võib käia, aga muidu õlgu kehitama panev.

10. Vajé - Laura (Walk With Me)
No konkreetselt on püütud ju Aviciid teha?! Milleks? Mulle niikuinii säärane muusika peale ei lähe (igav ja ühetaoline), aga et veel ise ka millegi teistsuguse peale ei tulda ja täpselt järele kopeeritakse? Mis mõttega? Noored poisid, jõuavad ehk ka midagi originaalsemat välja mõelda kunagi, see lugu küll midagi väärt ei ole.