kolmapäev, november 15, 2017

Blogija müüb end tükkhaaval

Teate küll seda tunnet eks, kui olete omast arust millegi märkimisväärsega maha saanud, aga ainus asi, mida teised ära märgivad, on stiilis "ilusad tissid/kole kleit/kapsaleht oli hamba vahel"?

No ma siin blogin ju ja ootan seda rahalaeva, mis iga vähegi tõsiseltvõetava blogija unistuseks võiks olla, kuid ei näe seda kusagilt tulemas. Aga täna oli juba peaaegu lootust, nimelt jättis keegi mu blogisse kommentaari, et pakub mulle koostöö korral üpris märkimisväärset summat. Ega ma ju mingeid dresse ei tahaks, mille müügiga pärast igavesti jahmerdamist oleks, aga ütleme nii, et see summa pani juba mõtlema. Muidugi olen ma seda väärt!

Kahjuks hakkasin pakkumisega veidi lähemalt tutvuma ja vihastasin end roheliseks - mitte keegi ei hinda mu andeid kirjutamiskunsti vallas, ihatakse sootuks pealiskaudsemaid, või noh, vale sõna, pigem sügavamal peituvaid väärtusi - neeru nimelt. Organidoonorlus on muidugi kohalikes blogides üsna alakajastatud teema, pigem levivad hirmujutud sellest, kuidas inimesi doonorluse eesmärgil röövitakse ja tükkideks lõigatakse, seega blogimismaterjali vist isegi oleks. Otsereportaaž kirurgilaualt on ikka kraad kangem kui sünnitustoa ülekanne, samas ei tundu nagu väga minu tassike teed ja ei julge ka garanteerida, et ma sellele ühele nõutud kriteeriumile vastan. Pealegi on doonoreid vaja lausa hulgi, niisiis kopeerin lahke pakkumise ka siia, äkki mõni teine on huvitatud. Dr. Robson kõlab ju kui täitsa usaldusväärne nimi?! Jah, on tõesti mõned kirjavead, aga arstidel pidigi ju kehv käekiri olema ja kindlasti on tegemist hädaolukorraga, mis rabistama sundis.

Tere, kui teate, et olete valmis täna neerutoonoriks saama (450 000-dollariline makse koos kõikide reisikuludega), müüge oma neeru oma haiglasse kiiremas korras, kuna me vajame kiiresti ainult 13-ne neerudoonorit.
ainult terved, 100% sobivad ainult AINULT.
Kirjutage oma taotlus aadressil: carolbobrekhastanesi@gmail.com, siis võta ühendust viivitamatult
märkus: peate olema valmis operatsioonile minema ja ainult tervetele inimestele

Dr Robson.


P.S. Muidu on lihtsalt üllatavalt töine olnud ja see ei soodusta just vaba mõttetegevust. 
P.P.S. Aga mis tegelikult selliste kirjakeste mõte on? Keegi ju ometi ei reageeri neile tõsimeelselt?

neljapäev, november 09, 2017

Mis seal ikka juhtuda saab?!

Ma saan aru, et kõigil on igasugu ahistamisjuttudest juba kõrini saanud*, aga mind tabas alles täna teemaga seoses üks valgustuslik hetk. Nimelt lugesin Brigitta Davidjantsi arvamuslugu, kus ta kirjutab. et mehel on privileeg mitte mõista naiste hirmu ahistajate eest, kuna mees suudab oma ahistajale vastu hakata. Sest ta lihtsalt on füüsiliselt nii tugev. Naine sageli ei suuda. Ja see teebki ahistamise õudseks. Ma mõtlesin, et ohhoo - ma pole mitte kunagi niimoodi mõelnud.

No jättes välja selle, et ka suur osa mehi ilmselt pelgab endast tugevamate agressiooni (ja sinust tugevam on alati kusagil keegi) ja leidub mitmeidki naisi, kes on füüsiliselt paremas vormis (või oskavad näiteks võitluskunste) kui keskmine mees, siis mina olen küll täielik lõvi lambanahas. Ma olen väike, lihasteta, ebasportlik, kohmakas, aeglane ega kaalu piisavalt, et kedagi kasvõi massiga lüüa. Aga ma pole mitte kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui seisuks läheb. Hakkan vastu - loomulikult! Ja võidan! Mis ta mulle ikka teha saab?! (Tunnistan, et teismelisena pidasin ka vägistamist selle tõttu võimatuks - no aga sa lihtsalt hoiad oma jalgu koos!)

Ma ei tea, kust ma sellised ebareaalsed mõtted endale pähe olen saanud. Kahtlustan Vampiiritapja Buffyt, sest ma olen teismelisena reaalsetes olukordades mõelnud stiilis: "Mida nüüd Buffy teeks?!" ja sellest on muuseas ka kasu olnud. Mitte siis ses mõttes, et ma oleks järsku viie mehe jõu omandanud, aga enamasti piisas ka sellest enesesisendusest, et nüüd olen Buffy ja näitan teile, sellest sigines suurem enesekindlus, mis vastaspoole nõutuks tegi. 

Loomulikult ei oleks sellest mingit kasu tõelise rünnaku puhul, aga samas enesekindlus hoiab sageli ründajad eos eemale. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud, et ühtki tõsisemat ja enda kaitsevõime üle mõtlema panevat episoodi pole ette tulnud. Ok, üks on, aga sealt pääsesin ma peamiselt tänu kavalusele heale õnnele - ründajal jäi üks koht kaitseta ja mul õnnestus seda ära kasutada. Eks võib ka seal ennast kiita, et näe, ma ei kaotanud pead, suutsin reageerida jms, aga ilmselt see mõnel teisel juhtumil midagi aidanud ju poleks. 

Ehk siis enesekindluse taga on sageli lihtne naiivsus ja vähene elukogemus. Kuidas enesekindlust õpetada neile, kes teavad, et on põhjust karta, ma ei tea. Buffyt võib muidugi alati vaadata...

Ok, kui esoteerikasse** minna, siis ema põhjendas mu hulljulgust (ma võisin karta ämblikke, aga eluohtlikke situatsioone ma sageli läbi näinud) sellega, et sündides oli mu aju päris pikalt hapnikuta (elustati suisa 4 minutit) - sellega olevat ka Matti Nykäneni tempe põhjendatud...

*ok, eranditega, näiteks L. hakkas mulle paar päeva tagasi seletama, kuidas Rootsis olevat lühikese aja jooksul mitu kuulsat inimest maha löödud ja nüüd on seal miski #MeToo kampaania seoses sellega lahti läinud. Ma ei viitsinud teda valgustama hakata (ega ka ise uurida, millel tema jutt põhines). Näete ise, millises maailmas Facebooki võõrad ja muu mu suhtlusringkond elab...

**Tegelikult ma isegi ei tea, ehk see on kuidagi teaduslikult ka tõestatud.

kolmapäev, november 08, 2017

Vanasti oli parem

Sattusin just järjest lugema Notsu kommentaari (7. nov 22:28) blogikultuuri muutumise kohta ning sinna otsa Tasakaalukunstniku postitust eetikakoodeksite vajalikkuse kohta ning mulle tundus, et ka mina hakkan siin mingit mustrit nägema ja pole vist vaja lisadagi, et see mulle ei meeldi.

Ehk siis kindlasti kuulun ma sinna sauruste-aega, kus blogi oli kellegi isiklik ruum ja mingit äri ega kompromisse sellega ei tehtud. Loomulikult, minu pärast eksisteerigu kasumlikud, poliitkorrektsed ja peavoolu blogid, aga häda on selles, et ühed eeldavad ka teistelt endasarnasust. Mis mõttes  - eetikakoodeks? Pange põlema ennast, eks?! Kui mina mõtlen blogi eetikakoodeksile siis kõlab see umbes sama jaburalt kui mõttepolitsei. Ettevõtlusega jahmerdavale pop-blogijale aga ilmselt mitte. Tema jälle ei mõista sageli seda, et mõnel blogijal võiks üldse eksisteeridagi muu eesmärk kui hõlbu majandusliku tulu teenimine enesearengu sildi all (meedias ju vähemalt ainult selliseid inimesi blogijatena nähaksegi).

Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui "teistsuguse orientatsiooniga" blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile. Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta "õigele teele tagasi juhatatakse", sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.

- No mida sa tuled minu hoovile ärplema, ma otsin kaasamõtlejaid ja mõttekaaslasi, sest ma tean, et enamusega lähen ma niikuinii vastuollu! Mul ei ole vaja siin, oma nurgas, täpselt samasugust vastukaja, mida ma päriselus nagunii saan.
- A mida sa siis üldse avalikult kirjutad? Pead leppima, et tagasisidet on igasugust!

No vot siin põrkuvadki need vana ja uus. Vanasti polnud sellest nagu lugu, kui kellegi mõtetega ei haakunud või vastuollu läksid, vaatasid lihtsalt mujale, nüüd on normaalne vaielda seal, kuhu kutsutudki pole. Mäletan, et oma kuus-seitse kui mitte rohkem aastat tagasi kostis nüüdseks ammusuletud blogidest nurinat, et siiramad inimesed panevad enda blogid kinni, sest tagasiside muutub kurnavaks. Järele jäävad vaid paksunahalisemad (seeläbi vähemsiirad või siis lihtsalt liiga läbitambitud isendid) või need, keda avalikkus veel avastanud pole.
Meenub, et lugesin hiljuti raamatut sellest, kuidas tsivilisatsioon haruldasemaid hõime hävitab, samal ajal neile kultuuri tuues - mis nad siis elavad nõnda ebainimlikult. Millegipärast tundus seonduv teema olevat.

Äkki polegi asi niivõrd erinevas kultuuris kui lihtsalt massis (ok, ka kultuur on erinevates hulkades ilmselgelt erinev)? Kui varem oli blogimine raudselt vähestele mõeldud, teatud üsna homogeense grupi meelelahutus, siis nüüd on see läinud massidesse ja teadagi, mass pole kunagi lahe. Või mis veel huvitavam tähelepanek - kui varem tegelesid blogimisega peamiselt mehed, siis nüüd on kaalukauss kõvasti naiste poole kreenis. Kui taaskord paralleele tuua, siis millal hakkas õpetajaamet alla käima ja madalamat sissetulekut tähendama*? Siia ongi see koer maetud, miks blogimaailm varem palju parem oli?! Jälle need naised oma paganama pehmete väärtuste, tarbetu emotsionaalsuse ja tilu-liluga?! /See oli nüüd nali, eks/

Aga mulle igatahes sobib palju paremini kamp ekstsentrilisi keskmisest hälbivaid imelikke, kui lademetes tasakaalukaid, laitmatult korrektseid teadlikke tarbijaid.

* Mida rohkem naisi on vallutanud (loe: tühje kohti täitnud) mingi valdkonna, seda madalamaks jääb seal palk ja seda vähem tõenäolisemaks muutub meeste tagasitulek. (Gordon & Lahelma 1991, viidanud T.Kuurme siin)

teisipäev, november 07, 2017

Kust see hais tuleb?

Paistab, et tegemist on ülimalt aktuaalse probleemiga, millega mitmed staar-blogijadki (guugeldasin ja ette viskas Malluka ja Lipsukese postitused näiteks) hädas olnud. Samas igaühe mure on veidi oma nurga alt. Mul siis selline - kass, kurivaim, steriliseeritud isane, kaks ja pool aastat vana, on järsku haisu levitama hakanud. Mingeid muutusi tema elus toimunud justkui pole, söök sama, liiv sama, seltskond muutumatu ja kõige imelikum on see, et ma pole teda ka kordagi "saba väristamas" näinud, aga hais on. Paar päeva pole, siis jälle viskab. Kust viskab seda kust, aru ei saa! Mingeid loike vms pole, kingad ei haise, diivanit olen nuusutanud, aga no õhus heljub see hõng. Mõtlesin juba, et äkki on liivakastil mingi "parim enne" olemas, filter läbi vms, aga no selle uks pole ju niikuinii hermeetiliselt suletud, seega vahet ei tohiks olla. Liivakasti puhastan üle päeva ja seal mingeid muutusi pole ka. Lugesin, et kui põiehädad, siis võib ka steriliseeritud kass kastist välja pissida, aga kastis on sama palju pissi kui alati....Kahtlustasin, et äkki teeb meie WC-s midagi, sest millegipärast ta armastab ennast sinna pressida ja kunagi meil vanemate juures käis kass kraanikausis hädal, aga olen nüüd ust korralikult kinni hoidnud ja ikka hais. Kass ise ei haise. Mul juba täielik paranoia, käin tüübil järel ja nuhin, aga pole millelegi kahtlasele peale sattunud. Pidid mingid UV-lambid olemas olema, mis kuse asukoha tuvastavad? Raudselt maksavad miljoni ja no mismoodi ma pean siis terve korteri selle lambiga läbi käima või? Alguses mõtlesin, et äkki ühekordne jama, ei puhastanud end korralikult ja istus kuhugi pissise peega maha, aga no varem pole iial nii juhtunud ja nüüd mitu korda järjest? Teisi kasse majas ka ei ole, kelle pärast ta märgistama peaks või jooksuaega pidama ja ta on ju munadeta meil niikuinii. Pean ta arstile viima? Või enne mingil moel pissiproovi kätte saama (oo õudust!) ja selle arstile viima? Pean lihtsalt ära harjuma nagu ka mõned pohhuistid soovitasid? Hea nõu on igal juhul teretulnud!

esmaspäev, november 06, 2017

See ei saa ju ometigi juhtuda!?

Lugesin ükspäev taaskord sellest vanast Courtney lavalt rahvasse hüppamise juhtumist, kus teda põhimõtteliselt avalikult kambakesi vägistati ning silma jäi tema hilisem tähelepanek sellest, kuidas ta seda sündmust kajastavatel fotodel naeratab, justkui teeseldes, et seda kõike ei toimugi. See juhtum on muidugi eriti äärmuslik, samuti on teada see, et toonase Courtney käitumine oligi kõike muud kui loogiline, aga samas ei saa öelda, et see "teeskle, et seda ei juhtunud" väga erakordne toimimisviis oleks.

Ma olen ise siin päris mitu korda öelnud, et mina tavaliselt reageerin ja seda jõuliselt, aga samas meenus kohe ka paar teistsugust olukorda. Kõigepealt näiteks need korrad, kus mõni tuttav inimene ütleb midagi nii kohutavat, mida sa kuidagi uskuda ei suuda tema suust tulevat ja just selle uskumatuse pärast jätad reageerimata ja hiljem kahetsed. Ma usun sellisel hetkel alati liiga kaua, et "ju ta mõtles seda kuidagi teisiti", "ilmselt ma lihtsalt kuulsin valesti" jne. Pärast on juba liiga hilja adekvaatselt reageerida.

Sama jama on tihti ka mitteverbaalsete "sõnumitega". Näiteks talusin ma pikalt ühe endise sõbranna põlvelepatsutusi ja kaissutirimisi, sest eeldasin "ju ta on lihtsalt sellist füüsilist tüüpi inimene". Ei olevat olnud, hoopis mina olevat valesid signaale andnud ja teda julgustanud ning mitte otse öelnud, et ma olen täitsa hetero. Mu gay-radar on lihtsalt kole roostes ja ma ei tulnud selle võimaluse pealegi.

Kõige piinlikum sõnumite valestilugemine toimus aga mul ja ühel sõbrannal kaugel Egiptimaal, mis nüüd tagantjärele tundub ehk eriti naiivne, sest "no moslemid ju ja valged naised, mida sealt muud oodata", aga toona ei olnud me varem mitte ühegi ebameeldiva intsidendi otsa sattunud. Igatahes oli meil vaja takso kaubelda, et hotelli sõita. Küsiti palju kallimat hinda, kui me arvestanud olime, ainult üks tüüp pakkus ka meie jaoks soodsat. Natuke harjumatu oli, et kõrvalistmele prantsatas veel üks noormees, aga me eeldasime, et ju viib sõbra ka sama otsaga ära vms. Tüüpide inglise keele oskus oli üsna kesine ja mingit erilist vestlust meie vahel ei toimunud, aga ühel hetkel keeras juht ümber, pani käe mulle põlvele ja ütles: "Can I touch?" Ma mõtlesin küll, et mida kuradit ta endale lubab, aga kuna ka sõbranna tegi vaid kummalist nägu ja ütles, et "No, we are not Dutch!" (hea, et me ei olnud, eks...), siis ma eeldasin ka, et a) tüüp on lihtsalt liiga agar žestikuleerija b) ilmselt sain mina küsimusest valesti aru, tavaliselt ju küsitakse tõesti seda, mis maalt sa oled ja ju siis formuleeris küsimuse veidi valesti. Lõpuks selgus siiski, et ebamugav sisetunne ei valetanudki ja tüübid eeldasid meilt intiimteenuseid, kuna olime nii odava hinna kokku leppinud.

Toona teavitasime sellest juhtumist ka kohalikku hotelli turvameeskonda, kes tüübid kinni pidasid ja andsid teada, et kui asjale ametliku käigu anname, kaotab taksojuht igaveseks oma litsentsi seda tööd teha. Meile tundus see veidi liiga karmi meetmena, sest noh, ta ju küsis, mitte ei vedanud meid kuhugi metsa kõrbesse. Lisaks seletati meile ka sääraste soovide tagamaid - nimelt olevat paar kuud tagasi alustatud tšarterlendudega Moskvast ja sealne turistikultuur tähendavat sageli just seda, et neiud maksavadki raha kokkuhoiu mõttes natuuras. Varem sellist teemat polnud, sest karistused olid karmid, aga kui prouad ise soovivad, siis on juba teine lugu.

Et siis ootamatuse ja inimestest eelkõige teatud sorti käitumise eeldamise kombinatsioon võib vabalt rumalate, aga ka ohtlike vigadeni viia. Kui keegi ikka tajuhäireid tekitab, siis võib olla targem eemale hoida. "Ta on imelik, aga ilmselt mul on endal lihtsalt eelarvamused" võib eskaleeruda olukorraks "jookse! ta on siiski päriselt ohtlik hull nagu ma tegelikult kogu aeg hinges teadsin!".

reede, oktoober 27, 2017

Kirjandus ja provokatsioon

Käisin eile raamatukogus kuulamas Maarja Kangro ja Aija Sakova vahelist diskussiooni teemal "Kirjandus ja provokatsioon". Maarja Kangro on kindlasti üks selliseid Eesti kirjanikke, kelle tegemistega ma kursis püüan olla, aga ka provokatsiooniteema tundus põnev. Oli huvitav, aeg läks ruttu, aga kahjuks siis, kui küsimusi küsima hakati, läks fookus mujale, sest ainsa teemat puudutava küsimuse esitas Kunnus, ülejäänud küsijaid huvitas muu, mis paraku mulle nii oluline ei tundunud.

Huvitav on üldse see, et Kangrot kuidagi provokatsiooniga seostatakse. Minu jaoks on provokatsioon teadlik audiotooriumi šokeerimise taotlus, no umbes nii, et lähed EKRE kogunemisele ja teed ettepaneku mošee-ehituseks raha koguma hakata - sa tead, et oled täiesti vales kohas oma jutuga, aga teed seda ikkagi, sest tahad mingit äärmuslikku reaktsiooni välja meelitada, endast kõnelema panna. Mu jaoks ei ole provokatsioon see, kui inimene lihtsalt on nagu ta on, väljendab end nii, nagu väljendab, aga juhtumisi erineb see veidi traditsioonilisest keskmisest. Mõned võivad ehmatada, solvuda ja äärmuslikult reageerida - no sel juhul on see nende probleem, mitte aga teose autori tahtlik provokatsioon. Muidugi, enamasti tajub ka sellise "kergelt ärritava" teose autor enamasti, et reaktsioonid ei pruugi kõik vagurad olla, aga ta ei tee seda otseselt nende reaktsioonide pärast (nagu minu meelest näiteks Mikk Pärnits või Kaur Kender mõnede oma väljaütlemistega). Maarja Kangro oma loominguga liigitub minu jaoks ikka pigem sinna lihtsalt veidi otseütlevama stiiliga kirjanike hulka. Eks ta ise arvas ka, et päris sellist sulnist, esteetiliselt nauditavat kirjandust ta ilmselt ei oskakski teha. Sealjuures räägiti ka muidugi sugude teemast - kuidas seesugust käredat naist peetakse sageli halvustavalt tulehargiks, sarnaselt dramaatiline mees seevastu leiab mõistmist - "no eks tal ju oli ka, mille peale vihastuda!" Ikka see kasvatus - tüdruk olgu vagur ja vagane puhas printsess, poiss võib olla räuskav mereröövel.

Välja toodi ka paar iseloomulikku kohta Kangro loomingust, kus ta minategelane mitte just kõige vaguramalt käitunud pole. Ühes novellis ignorantse muti jõkketõukamine või liiklusraevus haamriga ründamine on muidugi väljamõeldised, kuid Kangro tunnistas, et loomulikult käisid need variandid ka tegelikkuses peast läbi. Seesugune pime äkkviha olevat geneetiline, olla Kangro uurinud. Selge, mul on see mõlemat vanemaliinipidi olemas ja muidugi oleme suutnud selle ilmselt ka L.-ga mõlemad lastele edasi anda. Et muidu nagu normaalsed, kultuursed inimesed, aga kui korra kaane pealt viskab, siis ikka korralikult. Aija Sakova nentis, et tema meelest on viha ikkagi väga negatiivne emotsioon, Kangro seevastu leidis, et vihal on siiski ka mitmeid plusse. Viha on üsna kandev emotsioon, selle pinnalt on tegelikult väga hea loominguline olla, sest viha võtab maha igasugused kahtlused, mis muidu ennast väljendades sageli peale tulevad. Viha ajendatud kirjutis on väga ehe, niisama planeeritud kirjatükil on sageli enda jaoks pastakast väljaimetu maik juures, mis enamasti ka lugejal märkamata ei jää. Meenus kohe VVN-i postitus viha teemal, üsna sarnane mõttekäik kõlas ka eile. Ma usun, et just säärane ehedus ongi asi, mis mulle Kangro loomingus sümpatiseerib. Loomulikult oleks kena oma vihaga tööd teha, vähemalt selles osas, et kellelegi päris kätega kallale ei kipuks, aga loomingulistel inimestel on seda oluliselt lihtsam teha, viha endast välja kirjutada/joonistada/laulda jne. Kõigil seda "luksust" pole. Seda ka, et kirjutada pole alati mõistlik esimese emotsiooni pealt, sest ega viha kõrval kainele mõtlemisele väga kohta jätku, pigem tasuks lasta asjal seedida ja siis selge peaga kirja panna, mis täpselt valulise reaktsiooni tekitas. Enamasti hakkab ka endal kergem. Sama asi muude traumadega  - kui sa vaatad õudusele otsa, jagad ta tükkideks, siis ta enam ei ole nii suur ja hirmus. Aga sellest teemast on Sakova Kangro "Klaaslapse" teemal juba pikemalt kirjutanud ka.

Üks huvitav ja kaasanoogutama kutsuv moment oli veel, nimelt see "miks te kirjanikud, nii ropud olema peate?". See oli omaette lõbus ja huvitav, mida Kangro välja tõi, aga kokkuvõttes  - meil on teatud kehaosade kohta ainult kas ropud, kliinilised või infantiilsed väljendid ning selge see, et kui vaja, siis kasutatakse tegelikus keeles just neid esimesi. Kangro mainis veel, et lastekeelseid nimetusi ei paindu tema keel väljagi ütlema, kohe eriti nilbed on need. Mu meelest ka, täiesti jube on lastega neil teemadel rääkida, sest puudub normaalne sõnavara - lastekeelne on nilbe ja naljakas (kutsub last neid sõnu lõbuga kordama), kliinilisest ei saa laps aru ja muu on juba roppuseks kuulutatud. Uus teema sõnauseks? (Nali).

Nii, mis veel kõrva jäi...Ülepaisutatud emotsionaalsus kirjanduse puhul röövib lugejalt võimaluse ise mingeid tundeid tunda, seisukohta kujundada. Vähest emotsionaalsust on ju "Klaaslapsele" ette heidetud. Mina näiteks usun ka, et inimene, kes oma ülevoolavaid tundeid mulle kaela ei langeta, tunneb neid siiski sügaval sisimas, mitte ei ole tundetu. Mu meelest on see asi, mida suured avalikult tundlejad kuidagi uskuda ei taha. Jaa-jaa, jälle see isiklik sada korda mainitud kogemus - sina vist oledki tundetu! Hala ometi, siis me usume! Ülepaisutatud emotsionaalsuse heaks näiteks tundub mulle olevat kogu see uus "koduperenaistele suunatud erootiline kirjandus". Ma saan aru, et vale on avaldada arvamust asja kohta, mida ise lugenudki pole, aga ma ausõna olen proovinud! Minu jaoks suretas kogu see ohkamine ja õhkamine igasuguse fantaasia, justkui käsikaudu tundma õpetamine - näe, nüüd tunne nii, nüüd naa ja kui ise kord voodisse satud, võta see raamat õpikuks kaasa ja aja näpuga järge!

Kokkuvõtteks - miks on siis vaja provokatiivset, lugejale tihti ebamugavat, isegi koledat kirjandust? Kangro leiab, et kirjanduse mõte tema jaoks ongi lugejat mingil teisel viisil mõtlema panna, teda tavarajalt eemale kutsuda, natuke raputada. Mulle on ka juba lapsest peale huvi pakkunud just selline kirjandus. Samas mu ema imestas alati, miks inimesed ometi neid "koledaid raamatuid" loevad, kui ometi on olemas ka ilusat. Mulle tundus, et ta peab silmas a la Barbara Cartlandit, kui sobivat lektüüri noorele tütarlapsele, aga kui vaadata ta enda lugemislauale, leidub seal peamiselt krimkasid. Mu meelest on aga just enamik krimkasid sellised, mis suhu paha maigu jätavad, mängides inimeste hirmudel, nii nagu ka suur osa õudusfilme. Ma ei räägi siin muidugi kõigist nende žanrite esindajatest, leidub ka laiemalt puudutavat, mitte ainult kiiret põnevust ja õudust taga ajavat. Kole on mu meelest ainult see looming, kus mõeldakse välja mingi eriti võigas juhtum (soovitavalt intsest, piinamine ja laibarüvetamine) ning seda siis värvikalt vastikusest põnevil "kultuuritarbijale" presenteeritakse. Provokatiivne ja šokeeriv küll, aga milleks? Üsna porno ekvivalent mu meelest, lihtsalt inimlikel tungidel mängimine.

kolmapäev, oktoober 25, 2017

Isegi enda eest on raske rääkida, teiste eest üldse võimatu

Eile oli mul kolmandat korda viimaste päevade jooksul tunne, et kusagil tegutseb mu teisik. Nädalavahetusel öeldi mulle tere, ilma, et ma oleksin ütlejat tundnud, see on muidugi täiesti tavaline asi, inimesed ikka eksivad, aga peale seda mainisid tervelt kaks blogijat järjest mu nime seoses mingite mõtetega ja ma ausalt öeldes ei suutnud absoluutselt meenutada, et mina millestki seesugusest kirjutanud oleksin.

Indigoaalane kirjutas, et ma olevat rääkinud reageerima õpetamise olulisusest. Noh, see on oluline tõesti, aga ma ise mäletan hoopis rohkem seda, et Rents kirjutas kasvatuse tähtsusest. Võib-olla siis mina ka, ega ma vastu ei vaidle sellele mõttele. Seejärel väitis Rents, et ma olevat kuskil kirjutanud inimestest, kes suvel sooja toitu ei suuda süüa, ilmselgelt on tal parem mälu kui mul, sest kaaluteemadel pole ma enda meelest ammu kirjutanud ja see konkreetne asi ei tulnud ka üldse tuttav ette, kuigi taaskord, vastu ei vaidle. (Faktid räägivad siiski kahjuks muud keelt, suvel on ka mitte sooja toitu süües võimalik täiesti edukalt tüseneda - grilli, õlle ja näkside peal, järele proovitud).
Igatahes taaskord tõestus sellest, et oma sõnade eest on väga raske vastutada, kes seda enam mäletab, mida, millal ja kuhu kirjutatud on. Ok, on mingisuguseid asju, mille endale omistamise korral ma võiksin täie kindlusega öelda, et mina niimoodi iialgi arvanud ei ole, aga väga palju jääb sinna "ei kinnita ega ka lükka ümber" valdkonda ja on sageli ka tõlgendamise küsimus. Kunagi lugesin vanu blogipostitusi (ja isegi mitte väga vanu) ning üllatusin pea igal sammul - mina olengi niimoodi arvanud või? Oot, mida ma siin sellega üldse öelda tahtsin? Vahepeal olin lausa kirjeldanud inimesi ja olukordi, millest mul praegu igasugused mälestused puuduvad. Oli isegi mingi tähega tähistatud kodanik, päris mitmest postitusest lipsas läbi (ma olevat ta lausa MSN-is ära blokkinud), aga ma ei mäleta absoluutselt, kes see oli või mis värk. Teadlikult fantaseerinud ju justkui ka poleks. See mineviku mina on hoopis keegi teine inimene...

Seda enam imestan inimeste üle, kes ka teistest rääkides kõike teavad  - et kuidas ikka tegelikult on ja kuidas teised teadlikult vassivad. Pean siis seda artiklit silmas. Mu meelest on siin kõik segi nagu puder ja kapsad. Kõigepealt räägib autor enda suunas tehtud "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsetest" (mis mu  meelest sellises sõnastuses ei pruugi ahistamist tähendadagi), seejärel räägib sellest, et üllatus-üllatus! see, kui kellelgi kõvaks läheb, pole veel ahistamine (kas keegi kuskil ja kunagi on seda üldse väitnud?) ning siis, et kui kellegi vastu juba nühitakse, siis on olukord muidugi teine. Mu meelest sellest teisest olukorrast ahistamise puhul ju juttu ongi, aga mitte sellest, et mu tähelepanu soovis kole mees, kes mulle ei meeldinud. (No muidugi, mu FB-s ju #MeToo ei kajastunud, seega äkki tõesti räägiti ka sellest, ma ju ei tea, aga väga ei usu, enamik lugusid, mida nägin, olid hoopis midagi muud kui arusaamatus flirdirindel). Huvitav on aga ka see, et autor alustab endast, kuid lõpetab järeldustega teiste kohta - kui naised ikka ise on süüdi, siis paluks ka aruannet selle kohta, millega autor ise need "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsed" ära teenis. Raputagu ikka kõigepealt endale tuhka pähe, mitte ärgu tulgu kohe teisi õpetama.

Ma ise ei ole näiteks ühistranspordis ahistamist kogenud, kuid ma ei lähe ka teistele ütleme, et olge nüüd, "igal kepil on kaks otsa" või kuidas see Sõõrumaa väljendaski end. Mu meelest ei tasu selliseid tõsiseid juhtumeid kuidagi panna ühte patta ülekäte läinud flirdiga, sest erilisi kokkupuutekohti neil kahel pole.