kolmapäev, oktoober 24, 2007

Rahamaias eestlane?

Laupäevases Postimehes on Pärnu juhtimiskonverentsil esinenud Ameerika juhtimisteadlase Margaret Wheatley essee "Maailm koosneb suhetest". Ma ei räägiks sellest pikemalt, mind huvitab ainult üks idee: "Ülemus otsustab hinnata mõnda konkreetset alluvat tolle panuse eest, andes talle märkimisväärset preemiat või tõstes palka. Töötajad aga keelduvad sellest, sest nad teavad, et individuaalne esiletõstmine mõjutab nende suhteid kolleegidega."; "Üks kõige hämmastavamaid näiteid on Inglismaalt, kus juht otsustas pakkuda silmapaistvate ideede eest kuni 25 000 dollarit preemiat. Mõne kuu pärast palusid töötajad sellest loobuda, sest see hakkas segama nende suhteid. Kui ülemus oli šokist toibunud, küsis ta, mida nad siis tahaksid raha asemel. Töötajad tahtsid lihtsaid asju: tänusõnad, väljategemine kõrtsis, tahvel šokolaadi.";"Uuringutes, kus võetakse vaatluse alla, mida inimesed hindavad tööl kõige enam, selgub ikka ja jälle, et head suhted kolleegidega on alati esikolmikus. (Töötasu ja raha jäävad märksa kaugemale. Peamisteks motivaatoriteks on veel uute kogemuste omandamine ja võimalus anda oma panus.)"
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.

4 kommentaari:

  1. Selle asjaga on nüüd niimoodi, et kui ülemus lihtsalt otsustaks lambist kellelegi 25 tuhhi preemiat anda mingi idee eest, siis oleks küll asi kahtlane ja kolleegide mossis näod mõistetavad. Aga kui on asutuses üldine reegel, et head ideed jms. on preemiate näol tasustatav, siis milles küsimus? Kui kolleegid sinu auga väljateenitud preemia peale viltu vaatavad, siis pole nad eriti asjalikud kolleegid ja sellistega ei tahakski vist sõbrustada eriti...

    VastaKustuta
  2. Kui tõsta Eestis alampalk samale tasemel kui UK-s siis saaks ka neid võrrelda... Miks muidu oli Eesti 15 aastat iibepuudeline? endagi elementaarsetest vajadustest oli väikese (olematu) palga tõttu vajaka. Või kuidas suhtud "tööpakkumisse" 600 krooni /kuus? Täna küsitaks kas päevas või? Rahareform muutis ju tööjõu 2-3 korda odavamaks ja seda tehti et Savisaare poolt kraavi aetud majandus jälle käima tõmmata...

    VastaKustuta
  3. Kui palju selles valguses üldse on kasu nõuannetest, mida välismaa targad inimesed meie juhtidele erinevatel konverentsidel jagavad? Või abi teooriatest, mida (üli)koolides tõlgitud (juhtimis)õpikute põhjal õpetatakse?

    VastaKustuta
  4. Muidugi käime me tööl raha pärast. Mina käin ka. Mis muidu sunniks mind hommikul üles ärkama ja kellegi teise kasumi heaks tööd tegema? Häid suhteid ma võiks sõprade, tuttavate ja võõrastega aretada ka oma vabast ajast. Ja siis ma saaks lausa ise valida, milliste inimestega :)

    Ja ma arvan ka, et võrdsus loob meie töökeskkonnas pigem pingeid. Ikka tahaks parem olla ja selle nimel ka pingutada ja pärast kiitust saada. Rahas. Õhõhõh

    VastaKustuta