"Tead X on ennast täiesti käest lasknud - jumala paksuks on läinud ja joob kogu aeg!"
"Mhmh, vanasti oli ta ikka selline ilus ja sale!"
"Jah, nüüd kõigub igal peol mulle vastu - koni suunurgast rippumas ja klaas loksub käes üle ääre."
"Kahju temast."
Põhimõtteliselt selline see "meie kauaigatsetud vestlus" ongi ju. X-i võib asendada ükskõik, millise nimega. Enda omaga võib ka, siis saate lihtsalt teada, mida teist räägitakse. Ja "kahju" on meil kohe kindlasti...Kas te tunnete, et elate kui seesugust juttu suust välja ajate? Et on midagi, mis teid ühendab, olete vandeseltslased? Ma ei ole tegelikult irooniline, see ongi elu ja selle üle võibki ainult naerda. Lihtsalt, teinekord mõelge kaks korda kui ütlete, et teie soov oleks teada, mida teised teist mõtlevad.
Teine medaljoni külg on see, kui mõne inimesega üritada üksteisele silma vaadata ja seejuures täiesti tõsise näoga öelda: "Siin ei ole mitte midagi naerda! Elu on väga tõsine asi." Ma ei ole õnneks kohanud ühtegi inimest, kellega see õnnestuks (võib-olla peaks matustel proovima?).
Kas on vahet, mille üle naerdakse? Kas pole nii, et peaasi, et ei nutetaks? Ma loodan, et on. (Ei ole siin mingit vihjet Eurovisioonile, ma pole seda kõmulugu kuulnudki :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar