neljapäev, veebruar 25, 2010

Rammstein 24.02.2010 Saku Suurhallis


Peaks vist alustama nagu pubekad, et kontsert oli ülikõva. Kokku olen nüüd käinud kõigil kolmel Rammsteini kontserdil, mis Eestis toimunud ja kui eelmine kord kord jäi veidi lahjemaks kui esimene kontsert, siis seekordne ei jäänud millegagi esimesele alla. Olid asjad, mida nad igakord on kasutanud - leegiheitjad suus, raketid helipulti ja tagasi, paadisõit rahva sees ja klahvpillimängija tümitamine, kuid oli ka uusi trikke - lasersilmadega kurjad imikud, kes kõigi rõõmuks lõpuks plahvatasid, "jumalik" valgus Till Lindemanni suust, roosa vahukahur (vihje loost Pussy) ning perfektne lõpplahendus minu lemmikloo Engel näol, mida Lindemann mitmemeetriste põlevate inglitiibadega esitas. Kui mu mälu mind ei peta, siis ühelgi varasemal kontserdil seda lugu mängitud ei ole. Uus plaat tuli pea terves koosseisus ära, lisaks ka mitmeid vanu lugusid + 3 lisalugu ja lõpulugu (huvitav, kas kogu tiibadeagregaadi selgaajamine nõudis seda pausi viimase loo ees või lastakse publikul tõepoolest arvata, et nemad karjuvad bändi tagasi? Mitte et mul endal hääl ära ei oleks olnud...)

Setlist:

1. Rammlied
2. Bückstabü
3. Waidmanns Heil
4. Keine Lust
5. Weisses Fleich
6. Feuer Frei!
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich Du Dir Weh
10. Liebe Ist Für Alle Da
11. Benzin
12. Links 2-3-4
13. Du Hast
14. Pussy

Encore 1

1. Sonne
2. Haifisch
3. Ich Will

Encore 2

1. Engel

Huvitav oli näha seda, et lisaks Du Hastile ja Ich Willile ajasid publiku eriti pöördesse ka Links 2-3-4 ja Keine Lust, mis on 2 Rammsteini loomingust kõige vähem meeldivat lugu mulle üldse. Tore detail kontserdilt oli mu ees olnud väike poiss, nii umbes 7-8 aastane ehk, kes laulis enamikku lugusid peast kaasa, ja mitte ainult refrääne.
Eestimaa armastust näitas Rammstein lisaks sini-must-valge lehvitamisele paadistseenis ka päris mitme Lindemanni poolt ära õpitud eestikeelse lausega, lisaks suurele tänule soovis ka head vabariigi aastapäeva ning käskis näidata oma käsi.
Seekord oli ka soojendusbänd täitsa kuulatav (ses mõttes, et Rammsteinil on alati soojendaja kuulatav olnud võrreldes näiteks Mansoni Eesti kontserdiga) - Norra/USA bänd Combichrist, mille laulja liikumine küll kangesti Rammsteini ametivenna oma meenutas aga võib-olla ei saagi sellise muusika järgi end kuidagi teistmoodi liigutada...
Ahjaa, see fännitsooni asi on küll imelik - praegusel juhul paistis seal silma hulk keskealisi tädisid, kes ontlikult tahaserva hoidsid - ilmselt siis mitte ise suurest huvist ostetud tuhandekrooniste piletitega, samal ajal kui suuremad fännid nende taga vastu aeda end oimetuks litsusid. Natuke nõme, et lavaläheduse eest tuleb tänapäeval maksta. Kuhu jäi vanamoeline trügimine? Ses mõttes oli lausa heameel oma istekoha üle, sest enda hädise massiga poleks ma põrandal ilmselt midagi näinud.
Lõpuks sai ju nalja kah - peale seda kui üks noorhärra "ootamatult" lavale jooksis ja seal põlema pandi, küsiti mu käest, et kas see oligi nii mõeldud...

* Foto Mart Sepp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar