Ema on mul alati öelnud, et kõige jubedam omadus inimese juures on taktivaesus, kusagilt mujalt ma sellist avaldust rohkem kuulnud ei ole. Taktivaesust mainitakse üldse vähe - Google leiab taktivaesuse kohta täpselt 3 (!) vastust, 1 neist minu blogist, teine veel ühest blogisissekandest, kus muide väga hea mõte sees (sest minu mõtetega sel teemal sarnane). Ok, ilmselt on rohkem kasutusel sõna vasted taktitus ja taktitundetus, kuid siiski on levinud arusaam, et taktivaesus on mingi esteetide välja mõeldud termin ausate ja otsekoheste inimeste solvamiseks.
Loomulikult on õige olla aus ja otsekohene küsimustes, mis sind puudutavad või mille kohta tõe välja ütlemine millegi jaoks oluline on. No näiteks on õigem sõbrale öelda kui tema riietus ebasobiv on, selle asemel, et kiita kui ilus ta välja näeb.
Taktivaesuseks pean ma aga mitte kellelegi kasulike, tegelikult solvavate repliikide loopimist: "Sa oled jälle juurde võtnud?", "Issand, sa oled nii kõhn, kas sul on mõni raske haigus?", samuti teiste eraelus sonkimist, mis tegelikult täidab vaid oma uudishimu rahuldamise funktsiooni: "Kes su lapse isa on?", "Kas te olete IKKA veel koos või?" Igasugused sellised väljaütlemised, mis sisaldavad endas tegelikult hinnangut ning muudavad teise inimese hetkeks tummaks. Isegi kui eraelus sonkimise küsimused solvavad ei ole, on need ikkagi kohatud - saadud info ei anna küsijale muud kui klatšimismaterjali. Pealegi ei või iialgi teada kui haiget mõni küsimus teisele teha võib, no näiteks see levinud "miks sul lapsi pole?".
Mina näiteks ei julge selliseid asju küsida, sest kardan, et inimesed vastaksid "mis see sinu asi on!". Tegelikult sellised teemad mind eriti ei huvitagi ja kui mõni tõesti erakordselt imelik välja näeb, siis ilmselt on ka talle lihtsam kui ma seljataga sosistan, et "ei tea, mis tal viga on?" kui see, et ma talle seda näkku ütlen. See on ilmselt arvamuste lahknemise koht aga näiteks mina talun pigem mõtet, et inimesed räägivad minust seljataga (mida nad ju niikuinii ja igaühe puhul teevad) kui vihastan kellegi taktivaesuse peale.
Jah muidugi võib öelda, et ma ei kannata tõde kuulda või seda et mulle ei meeldi kui mu nõrku kohti torgitakse, sest tõepoolest - sellised "tõed" teevad haiget. Samas on inimeste valulävi väga erinev. No kasvõi see, kuidas osa tüdrukuid naudib seda kui neile autodest signaali lastakse ja "komplimente" karjutakse, teine osa solvub ega pane enam kunagi selga riideid, milles neid lihakehadeks peeti.
Äkki ei tasuks kõike nii isiklikult võtta? Inimestel on lihtsalt uudishimu ja nad tahavad teada, kuidas sul halvasti läheb.
Ahjaa, mõni on taktivaene ka lihtsalt rumalusest - no kuidas võtta seda "komplimenti", et "Pille on sul kõige armsam laps!", samal ajal kui Malle ja Kalle ka kõrval seisavad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar