reede, juuli 09, 2010

Sündinud feminist õigustab naistevastast vägivalda

On hapukurgihooaeg ja inimene ei peaks mitte blogi kirjutama aga täna hakkas ühes foorumis mulle silma kellegi tütarlapse mure oma muidu nii ideaalse mehe üle, kes kahjuks vahepeal tujutseb. Täpsemalt siis elab oma tundeid naisukese peal välja ja tülid tekivad näiteks sellestki, kuidas naine oma meest kojutuleku puhul tervitama peaks (?!). Muidu olevat mees kullatükk - oskavat naist hea tuju puhul õnnelikuks teha aga kahjuks halva tuju puhul ka solvata ja nutma ajada.
Kui see ei ole vägivald, siis mis see on? Aga pange tähele - naine nimetab oma meest lihtsalt tujukaks kullatükiks. Ok, ma ei tea ju kogu lugu ja asi võib mulle dramaatilisemana tunduda kuna mõistan kirjutajat valesti aga juhul kui see ongi nii nagu mina välja loen, siis on sellise mehe puhul ju tegemist lihtsalt manipulaatoriga - tahan teen õnnelikuks, tahan ajan nutma.
Seda peetakse ilmselt naistevastase vägivalla õigustamiseks (miks asjade üle arutlemist sageli õigustamiseks nimetatakse?) aga ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas suhted üldse niikaugele jõuavad. Vaevalt et kedagi kohe esimesest päevast peksma ja mõnitama hakatakse. Kõigele sellele eelnebki just manipuleerimine - ma ju armastan sind, sellepärast kasvatangi sind. Aga paljud naised toovad mehe plussina välja, et too olevat tema eest hoolitsenud. Misasi see hoolitsemine on? Hoolitsevad mu meelest lapsevanemad mitte aga elukaaslased, sest selles vanuses peaks endaga juba ise hakkama saama. Miks mõni eeldab, et naisel ongi hoolitsust vaja? Ma võin olla õnnelik, et tunnen selliselt käituva inimtüübi tavaliselt ära - nad ei suuda oma "hoolitsemisvajadust" ju kuidagi vaka all hoida ja kuna mulle selline issi mängimine ei sobi, siis enamasti on antipaatia vastastikune.
Ühel korral aga olen ise täpselt samasse ämbrisse astunud nagu need naised, kes selliste, minu silmis vägivaldsete, meeste kätte on sattunud. Autokoolis istus mu kõrvale sõiduõpetaja, kes tegi mulle esimese asjana selgeks, et temale vastu ei räägita ja kõik, mida tema räägib on kuld. Eks ma olin muidugi šokis aga mõtlesin oma rumala peaga (nagu ilmselt ka enamik selliste meeste elukaaslasi), et ma reageerin üle ja ehk see asi ei olegi nii hull ning lõppude lõpuks on mul neid lube ju vaja. Pideva halvustamise ja vaimse terrori tõttu sain sellise trauma, et lube ei ole mul siiamaani. Oleks ma kohe ennast usaldanud ja õpetaja ära vahetanud, oleks kogu see jama olemata jäänud.
Ma kaldun arvama, et kellegi teise silmi on raske avada aga kuidas saab pidada heaks inimeseks ja elukaaslaseks seda, kellele vahetevahel sind nutma ajada meeldib? Äkki sa ühel hetkel ei nuta enam piisavalt palju ja siis tuleb meetmeid karmistada?
Kuidas aga tõsta inimeste enesekindlust, et ta ei laseks mingil kerget saaki haistnud egomaniakil ennast kasvatama hakata? Eriti kui mõne naise õpitud ideaalroll ongi abitu kiisuke. Ja kas ülejäänud naised on sündinud feministid?

2 kommentaari:

  1. Tead, mul oli Tallinnas Odiumi autokoolis täpselt samasugune vaimne vägivallatseja õpetajaks. "Parimatel päevadel" lõbustas ta end sellega, et õpetas kõigepealt mingi asja valesti ära ja siis järgmisel päeval röökis, et mida sa, idioot, teed? Segaduste vältimiseks hakkasin tegema nii, et iga kord, kui mulle mingi tema õpetatud asi kahtlane tundus, võtsin Kristjani kaasa ja sõitsime kahekesi need kohad läbi ja ta siis ütles, et ohhohoohoohoo, see märk küll SEDA ei tähenda. Järgmiseks korraks oli aga ka õpetaja oma seisukohti muutnud =P Märgid tähendasid ühel päeval üht, teisel teist, jne. Ja see polnud sugugi kõik. Tartus jälle jäi mul kool pooleli, kuna sõiduõpetajaks sattus pervert, kes tegi pidevalt kommentaare a´ la "sa ju oled meil selline patune tüdruk". Tallinnasse teistmoodi hullu õpetaja otsa sattudes olin samuti šokis ja mõtlesin mitu aastat, et jäävadki mul need load tegemata.

    Kuni lõpuks üks kolleeg sööklas rääkis, et tema teab üht nende asutuse endist autojuhti, kes nüüd sõiduõpetajana töötab. Olevat hästi tore, sõbralik ja igati normaalne inimene. Läksingi tema juurde ja sain load enam-vähem normaalse ajaga kätte. Ei mingit käe silitamist ega karjumist-lõugamist ega ühemõttelisi vihjeid. N.ö. kontrolltundide ajal sõitsin ka teiste selel autokooli õpetajatega ja seal on kõik, eranditult, normaalsed tegelased. Nii et soovitan soojalt Nigulistet, kui peaksid kunagi pealinna tagasi kolima ja siin lube teha tahtma =)

    VastaKustuta
  2. No see sinu Tartu pervert oli ju minu Tartu perverdi paarimees ja kui ma lõpuks õpetajat vahetada tahtsin, siis pakuti mulle esimese hooga just teda aga õnneks ma keeldusin eeldusel, et paaris on tavaliselt sarnased inimesed...

    VastaKustuta