Eelmisest vanemate-laste teemast mõeldes tuli pähe kõnekäänd, mis ütleb, et vanemate armastus laste vastu ja vastupidi on tingimusteta. Ükskõik, mida teine pool ka ei teeks, armastus jääb. Radikaalse näitena sellest on nimetatud ka originaal-"Dawn Of The Dead"-i ühte lõpustseeni, kus zombistunud lapsuke, kellu käes, oma ema hakkima tormab ja ema jookseb lapsele käed avali vastu, sest ikkagi oma laps. Teame ju lugusid sellest, kuidas kodus väärkoheldud lastekodulapsed sinna ikkagi tagasi kipuvad (vähemalt õrnas eas) ja peame kohutavaks Orwelli "1984" tüüpi ühiskonda, kus lapsed võimudele oma vanematest ette kannavad. Tänapäeval on Pavel Morozovid enamasti hukka mõistetud, kuigi Stalini tütre ja Saddami poegade suhtes arvatakse miskipärast, et nemad ei peaks oma vanemaid armastama.
Kas tingimusteta armastusel on siiski mingid piirid? On`s osad inimesed selleks võimetud? Võib ju mõelda, et kui su vanemad olid sinu vastu head, aga muu maailma mõistes kurjategijad, siis ilmelt ei ole sul võimalik neid sügavalt vihata. See armastus lähtub siiski mõistusest ja tunnete analüüsimisest. Aga kas on olemas midagi muud, midagi sügavamat, tõeline tingimusteta poolehoid? Lugedes L.Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" tekkisid minus vastandlikud tunded - esiteks olid Kevini teod nii kohutavad, et ratsionaalselt võttes ei saanud teda armastada, ta oli nii halb, et lugedes võis suisa soovida ta surma (ma ei mäleta enam, kas soovisin...), kuid raamatu lõpp...jah, lõpus sain aru, et see raamat ei saanud teistmoodi (õnnelik lõpp - paha saab karistuse ja ülejäänud elavad õnnelikult) lõppeda. Samas kaldun uskuma, et oleks Kevini ema teistsugune inimene olnud, mitte niipalju ennast analüüsiv ja intelligentne, oleks ilmselt võimalik olnud ka lapsest lahtiütlemine ja igavene vihkamine. On siis tingimusteta armastus minu jaoks kuidagi arukusega seotud? Pigem täiskasvanulikkusega - kui ma suudan mõista, et ma ei valitse teise inimese üle, siis suudan ma teda tingimusteta aktsepteerida, sest ta on nö "minu inimene". See kehtib siis nii vanemate kui laste suhtes. Aga vanemad, kes on oma lapsi julmalt kohelnud? Jah, raamatute järgi on ka sellise üleelamise osaks saanud lastel võimalik oma vanematest mõelda kui õnnetutest, haigetest inimestest ja neile andestada, palju vaeva see nõuab, on iseasi. Tegelikult kukuvad vist vaid üksikud käbid kännust kaugele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar