reede, aprill 01, 2011

Paljad soome mehed

5 aastat tagasi, kah aprillikuus, kirjutasin täpselt samast asjast, millest tänagi kirjutada tahan aga nüüd nähtud filmi tulemusena. ETV2 näitas eile auhinnatud Soome dokumentaalfilmi "Eluaur", netist leiab filmi kohta päris palju kiitvaid arvustusi.
Erinevad mehed, erinevad lood, ühenduslüliks saun ja aususes lõpuni minek. Sinna vahele superilusad kaadrid Soome loodusest ja elu-olust.
Ma armastan Soomet! Ma ei oska öelda, milline riik maailmas on kõige ilusam, sest loodus on kõigis oma vormides imetlusväärne aga Soome ilu on kuidagi kodusem ja seetõttu südantliigutav. Ühe korra oma elus olen Põhja-Soome sattunud ja unenäos viibin nendes muinasjutulistes paikades siiani. Ka soomlased on lähedasemad kui muud rahvad - eks see ole ju loomulik. Kes vaid vodkaturiste on näinud, sellel on muidugi raske uskuda, et ka teistsuguseid inimesi leidub, kuid mina puutusin oma elus õnneks teistsugustega enne kokku. Minu jaoks on soomlased justkui minevikupainetest vabad eestlased. Sellised, kes julgevad oma tundeid välja näidata, värvilisi riideid kanda ja avalikult haavatavad olla. Esimest korda Soomes viibides hämmastas mind sealne puhtus ja kord, tundus et inimesed võtavad oma ümbrusest hoolimist loomulikuna mitte ei pea normaalseks rämpsu maha loopimist. Ja Soomes ei ole tolmu nagu mu ema õhkas. Eks muidugi ole Soomel omad hädad, peetakse neid ju suisa depressiivseks Põhjala rahvaks, kes tuntud alkoholi- ja relvalembuse poolest. Millised meie siis veel oleme? Igatahes mulle on tundunud soomlased ikka veidi helgem rahvas olevat kui enamik halle, masendunud ja kompleksides eestlasi. Nagu riigireetur räägiks siin...
Filmi soovitan soojalt kui just alastus ei häiri, sest ka alastuses minnakse filmis lõpuni, midagi häbenemata ja kehad pole just spordisaalist välja astunud. Kas meil läheksid tavalised inimesed ekraanil nii kaugele ja veel ilma poosita vaid loomulikult? Ilmselt pole ka meie saunakultuur nii iseenesestmõistetav. Ja paljaid lapsi näidatakse - kas tõesti keegi ei protesteerigi ega sildista? Kuidagi vabastav on nii normaalseid inimesi vaadata, kuigi ka neil on väga palju raskusi õlul. Vähemalt julgevad nad oma muresid endale ja teistele tunnistada ning eks see ole suur samm vabanemise poole. Kuigi üks mees ütleb ka filmis, et mehe loomulikuks käitumiseks murede korral peetakse vaikimist ja joomist. Nagu filmile eelnenud seriaalis "Klass: elu pärast". Äkki oleks meilgi rohkem saunu vaja või algab see kõik ikka kusagilt sügavamalt?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar