kolmapäev, november 27, 2013

Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda*

Oeh kuidas mulle meeldib status quo, kindel rutiin, stagneerumine ja kuidas ma vihkan muutusi. Areneda võiks, aga omil tingimusil, mitte välistest asjaoludest tingituna. "IT crowd"-i olen mõnikord näinud ja mõelnud, et näe, milline ideaalne tiim, peaaegu nagu meil... Ja nüüd siis selgub, et meie paar korda aastas varjuna endast märku andev omanik on oma osa maha müünud - ühele müügimehele. Müügimehele! Kas on veel hirmsamat diagnoosi? Müügimehed on kõige selle vastand, mida ma töös armastan. Nad sebivad ringi, suhtlevad, suruvad ennast peale. Muidugi, seda konkreetset inimest pole me veel näinudki - ja mis kõige hullem, mina teda näha ei saagi (vist), sest ma ju olen "puhkusel". Üldiselt hindan ma inimesi kõhutunde põhjal ja seekord pean ma usaldama teiste hinnanguid ning laskma neil minu seljataga otsuseid langetada. Ilmselgelt olen mina ju kõige tähtsam...Pessimist olen ka. Kui kõik on hästi (minu meelest), siis saab ju ainult hullemaks minna. Äkki on tegemist just selle olulise lükkega, mis sunniks mind edasi arenema, mitte igatsema oma vana töö juurest kohviautomaati ja lõunapausil püreesuppidega maiustamist? Ühel töökohal püsimise soovitusliku aja olen niikuinii ületanud. Aga see on nii õudne, nii õudne! Nii uuel kohal nullist alustamine kui ka vanas kohas muutustega kohanemine. Muidugi pole midagi veel juhtunudki, võib-olla ei huvita me seda uut omanikku sugugi, äkki läheb kõik vana rada mööda, aga nüüd on mul nädal aega aega kõige hirmsamaid stsenaariume peas arendada. Ja ma ei usalda ju kedagi...isegi kui mul õnnestub mingile tööajavälisele üritusele end pressida, ei saa ma seal eriti võimalust härra müügimehelt tema plaanide kohta uurida ja kindlustada, et mind neisse vähemalt sisse planeeritaks. Ma ei saa jätta professionaalset esmamuljet ja sellega jätan end tema silmis tahaplaanile. Jään mingiks suvaliselt endiseks töötajaks, kellele tuleb kunagi töökoht tagada aga eks siis vaatab, millega ta tegelema hakkab. Nii see naiste "karjäär" vist takerdubki? Mitte, et mul mingi karjäär oleks olnud. Või, et ma seda üldse tahaks. Või, et praegu üldse midagi toimunud oleks. Aga ma tavaliselt alati valmistun halvimaks, sest elus juhtub tavaliselt see, mida sa ette näha ei ole suutnud.

* Tiia Toometi raamat, mida ma lapsena millegipärast kartsin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar