teisipäev, november 18, 2014

Emotsionaalne

Ilmselt peaks selle postituse parooli alla panema, sest see on lihtsalt nii enesekeskne, et niikuinii hakatakse mulle vastu vaidlema ning kriitikat ma ju teatavasti ei kannata. Samas ei kannata ma ka oma arvamuseta inimesi ning ilma enesekesksuseta pole ka oma arvamust. Ei viitsi otsida mingit kuldset keskteed ja arutleda nagu koolikirjandis, et "kuigi mina arvan nii, on kindlasti ka inimesi, kes arvavad naa ja inimesed ongi erinevad ning bla-bla-bla".
Kooli kokkutulekule mitteminemise põhjuseks saab olla vaid altpoolt kaela halvatus. Või surm. Või viibimine Austraalias. Kindlasti aga mitte trenn (ei ole ühtki Veerpalu veel meie klassist sirgunud) või kellegi sünnipäev (mu emal oli muuseas kokkutuleku päeval sünnipäev ja otse loomulikult oli ta kohal nagu suur osa tema klassist, kes lõpetasid minu omast 25 aastat varem). Kõigist paralleelidest oli samuti enamus kohal, ainult meie omadest suutis 35st 8 end kohale vedada. WTF nagu?! Pakun, et üks kõige vähem esindatud klasse üldse. Kokkutulek on vaid iga viie aasta tagant. Keskkool on aeg, mis inimest kõige rohkem kujundab. Mulle meeldib elada minevikus. Ma pole mitte kunagi mitte kellegagi nii lähedane olnud kui inimestega, kellega käisin koos keskkoolis. Ülikoolis meil mingit oma kursust ei olnud, igaüks rabeles enda eest, ühtki ühisüritust ei toimunud. Mis mõttes räägib keegi, et keskkoolikaaslased olid suvalised tüübid, kellega ta juhuse tahtel vaid kolm aastat koos veetis? Ok, meie klassis oli kõige rohkem nö uustulnukaid, kes meie kooli vaid keskkooliks sattusid, mina käisin kogu nn täisgümnaasiumi läbi - 12 aastat samas koolis. Kuna meie linn tuli välja geniaalse ideega täisgümnaasiumid (1-12 klass koos) ära kaotada, siis kas võib eeldada, et tulevikus surevad igasugu kokkutulekud üldse välja?
Oh, ma saan aru, et mu frustratsiooni taust on vaid paljas enesekesksus - mina oleks ju tahtnud teisi näha, mind ju ei huvita, kas teised on enda eksponeerimisest huvitatud. Mina olen see, kes tahtis üheks õhtuks vanu aegu tagasi. Mina olen see, kes ise ei oska inimestega kontakti hoida ja kasutan selleks teiste poolt korraldatud üritusi. Mina olen see vähemus, kes nostalgiat armastab.
Hoolimata kõigest sain ma küllaga positiivseid emotsioone. Hoolimata kõigest armastan ka kõiki neid, kes ei pidanud vajalikuks kohale tulla. Ehk nagu ütles inimene, kellega me...noh...kooli ajal mitte just suurimad sõbrad ei olnud: "Issand, ma ei saa aru, miks me varem pole omavahel suhelnud? Aga noh, jah, me vist ei sobi teineteisega..." Ühel õhtul pole vahet, selle kannatame ju kõik ära ning näeme üksteises vaid head. Miks me ometi kogu aeg ei suhtle? Sest, noh, elu, noh...

25 kommentaari:

  1. Ma vastan Sulle.
    Mina olen üks neist, kes kokkutulekutel ei käi.
    Keskkooli kokkutulekul olen käinud 2 korda. Aasta-paar peale lõpetamist ja kui meil oli mingi juubel.
    See oli õudne. Ma unustasin enne kohaleminekut klassipilti vaadata ja kohapeal selgus, et ma ei mäleta poolte inimeste nimesid. Rõhuva osa inimeste osas olin ma juba tollal ükskõikne. Nende osas, kes mulle meeldisid ja meeldivad, saan ma jooksvalt infot läbi FB.
    Seega, peale small-talki, polnud millestki rääkida. Ma kuulasin suu ammuli sündmustest, mis väidetavalt olid juhtunud. Sry, aga ma ei mäleta neist ühtegi. Ma käisin vist mingis teises klassis, sest ma mäletan hoopis teisi asju ja emotsioone. Rohkem ma ei viitsi minna. Ehk vast siis, kui ma 50 saan, huvi pärast, et näha kuidas inimesed on välimuselt muutunud.

    Olgu, keskkool oli minu jaoks psühhotrauma, ma jäin kuni 10. klassi keskpaigani oma hinges põhikooli seltskonda ja see oli minu isiklik probleem ja traagika.

    Aga malev? Seltskond, mida ma jumaldasin.
    Samuti olen käinud 2-l kokkutulekul. Esimene oli enam- vähem. Aega oli üsna vähe möödunud ja oli, mida meenutada- muljetada.
    Viimati veeti mind poolvägisi sinna mõni aasta tagasi.
    Jahh. Selline tunne oli, et mina olen vahepeal vanemaks saanud ja teised on endiselt 16-aastased. Joomine, roppused ja suitsetamine. Poisid, kellesse ma olin toona armunud, olid paksuks läinud. Ühest õrnast ja kaunist tüdrukust oli saanud paadialune. Masendav. Väga- väga masendav. Mul on kohutavalt kahju, et ma seal käisin.

    Ehk siis vastus ongi siin. Ma tahan, et mu minevik jääks nii nagu ta oli. Selline, nagu ma teda mäletan- alati paistis päike, inimesed olid ilusad ja head ja muru oli roheline.
    Ma ei jaksa lõputult heietada memuaare, sest paraku- selleks, et oleks suhe, on vaja olevikku, on vaja lähedust ja sündmusi.

    Inimesed on tõesti erinevad. Ma tean vähemalt 2-te, kelle jaoks polnud "uus gümnaasiumiklass" mingi teema. Nad suhtlevad siiani aktiivselt nii keskkooli kui isegi põhikooli lendudega.
    Tean isegi sellist kampa, kes hoolimata kaasaegsest kursustesüsteemist on ikkagi suutnud tekitada (kõrgkooli) "oma lennu" kambakese.
    Väga palju sõltub mu meelest ka sellest, kas seltskonda sattub nn sulataja. Inimene, kes hoiab kogu kampa koos ja viitsib inimesi kokku ajada ning uusi elamusi peale kasvatada.

    VastaKustuta
  2. Lisan veel ühe võimaliku vanuselis-spetsiifilise põhjuse.

    Mulle on jäänud mulje, et mingil ajahetkel peale lõpetamist, nii 25 aastaselt, hakatakse iseennast võrdlema teistega: mida keegi saavutanud, jõudnud jne. Selline tobe, kellel on pikem võrdlus: Ah sina oled ikka veel vallaline!? Ja lapsi polegi? Aa, sina oled koristaja vä? ...

    Kui kogu kamp pole kooliajal mõnusalt kokku kasvanud, siis sellised võrdlused/hindamised on kokkutulekutel üpris vastumeelsed mõne jaoks. Ma arvan, et sellise mentaliteedi kujunemisel võiks järgmine kokkutulek toimuda alles, näiteks, 50 aastat lõpetamisest. Need, kes siis veel elus, neil kama kõik, kuidas kellelgi läinud, peaasi, et kunagine klassikaaslane on lahe inimene.

    VastaKustuta
  3. Tõesti enesekeskne. Siin pole isegi vaielda midagi.

    (Ma tahtsin täna hommikul teha sarnase sissekande, et kuidas saab olla töllmokki, kes EI LÄHE ROBOTEXILE. MISMÕTTES NAGU???!)

    VastaKustuta
  4. Indigoaalane: ma saan su vastusest tegelikult täiesti aru. Samas, sa oled oma arvamuse kujundanud selle põhjal, et sa vähemalt paar korda käisid kohal, mõni pole aga näiteks kordagi tulnudki.
    Hundi ulg: ja ilmselt need, kes pole kordagi käinud, ongi arvanud, et äkki hakatakse miskit võrdlema. Mu meelest on meie lennus kõik enam-vähem edukad inimesed, keegi silmapaistvalt alla pole käinud. Eks ikka küsitakse, et millega tegeled ja kas sul pere ka on, aga see, kuidas inimesed seda võtavad, sõltub pigem neist endist.
    Enda puhul mõtlen just, et minu arvates me olime täitsa kokkuhoidvad ja toredad omal ajal, aga eks mälestused ole ka inimestel erinevad (nagu Indigoaalane just kirjutas).

    VastaKustuta
  5. Ma pole oma kokkutulekutel käinud. Kardan seda võrdlemist. Noh, praeguseks on elu juba suht ok, ma arvan, aga varem... Kuda ma lähen sinna ilusate-toredate-ülbete-rikaste keskele, kui mul endal pole midagi sinna vastu panna? Nii et ei. Kuni mina ei saa olla see kõige edukam meie lennust, siis ei julge minna ka :D

    (Ok, natukene ülepaisutatud, aga mõtte annab vast ikka edasi.)

    VastaKustuta
  6. Mina ka ei käi kokkutulekutel, sest mind tõesti ei huvita võõrad inimesed ja gümnaasiumiaegsed klassikaaslased on minu jaoks võõrad. Muud põhjust pole.

    VastaKustuta
  7. Eliisabet: no meil on lausa almanahhis lause, et "kooliaegsed sõbrad on sõbrad igaveseks", ma ise tunnen ka nii, et olgu need ülejäänud elu jooksul kohatud inimesed, mis nad on, aga kooliaegsed sõbrad ei jää mulle iialgi võõraks, sest nad olid minuga minu elu kõige ägedamal ajal.

    VastaKustuta
  8. Eks meil saab asi alguse sellest, et juba kooliajal polnud teab mis kokkuhoidev klass. Suhtlesin tõesti paari üksiku klassikaaslasega ja nemad on siiani mu ellu jäänud. Ülejäänud olid võõrad ja jäid selleks.

    Kusjuures seda, et puhtas gümnaasiumis jääb klassivaimu tekkimine ära, ei pea kartma. Vaatan praegu enda abituriente ja olen kindel, et nemad on tulevikus suures osas kokkutulekutel kohal :) Oleneb ikka seltskonnast.

    VastaKustuta
  9. > meil on lausa almanahhis lause, et "kooliaegsed sõbrad on sõbrad igaveseks"

    Selle kirjutas sinna mõni ekstravert ja teised samasugused kilkasid kaasa. Introvertide jaoks polnud sa kunagi sõber ja neil oli sellest almanahhist täiesti pohhui ja see, et sa nüüd sellega vehid, on veel rohkem pohhui.

    S.t. sa kirjutad täpselt iseenda, mitte kellegi teise eest, nii kooli ajal kui nüüd.

    VastaKustuta
  10. Kaur: selle lause kirjutas üks õpetaja tegelikult, ega siis mõne lihtsa õpilase, olgu või oivikust ekstraverdi oma sinna ei panda.
    Introverdid on tõesti ühed hirmsad inimesed, kuigi ma just eile sain mingis testis tulemuseks, et ma kuuluvat kah nende hulka.
    Elu oleks ju tunduvalt parem kui kõik inimesed oleks endasugused :)

    VastaKustuta
  11. Introvertidega on veel see, et nad on vait. Ekstravert ütleb "kõik on nii tore, eksju", introvert põrnitseb oma varbaid ja ei vaidle. Ja ekstravert elabki rõõmsa teadmisega, et KÕIGI arust oli tore. Sest, noh, keegi ju ei öelnud, et ei olnud - ja inimesed (nagu tema) ju ei häbene oma arvamust välja öelda - eksju!

    VastaKustuta
  12. Tuleb nõustuda muidugi.

    VastaKustuta
  13. Ma ka ei viitsi keskkooli kokkutulekutel käia. Põhjused ei ole originaalsed, mind ka ei huvita mis neist võõrastest inimestest on saanud. Need paar inimest, kellega kooli ajal vabatahtlikult suhtlesin, nendega hoiame siiani mingisugust ühendust, aga ülejäänud 28 inimest klassist... ilmselt ei mäleta ma kõigi nimesid ja nägusidki. Ei huvitanud nad mind tookord ja veel vähem nüüd.

    VastaKustuta
  14. Ma nii muuseas, et ma olen klassi kokkutulekutel käinud küll ja need on olnud väga väga toredad. Ma vaidlen siin puhtalt teoreetilisest perspektiivist :)

    VastaKustuta
  15. See, et on sügavalt savi, on minu meelest vägagi hea põhjus. Lausa kõige parem põhjus siin maailmas - asju tuleks teha, sest need huvitavad. Ja kui ei huvita, tuleks teha, kui nendega mingid muud hüved kaasnevad (naine ei anna tappa, kui ämma sünnipäevale lähen ja isegi roosid viin).

    VastaKustuta
  16. Minu keskkooliaegne klass polnud kokkuhoidev ja see polnud mu jaoks õnnelik aeg, aga paaril kokkutulekul olen käinud, sest kool ise huvitas mind. Kas lõhnad, värvid ja valgus on sama, kas inimesed on muutunud jne.
    Seekord ei käinud, sest kodused põhjused.
    Huvitav, kas oleme koolikaaslased? Tartus oli see koolijuubel, laupäeval?

    VastaKustuta
  17. Mul ka Facebookis mitmel inimesel hiljuti kihas, et kooli sünnipäev ja täägimised ja kõik. Tamme?

    Ma olen elu jooksul päris mitmes koolis käinud. Kokkutulekuid, kus ma käinud, on olnud vaid üks. Waldorfi klass, kus käisin 3 aastat. Läksin kohale ja kõige enam ootasin taaskohtumist kunagise pinginaabriga, kellega veetsime praktiliselt kõik ärkveloldud tunnid koos, sest elasime lähestikku. Tegelikkus oli aga see, et kogu pundist ei saanud just temal minu nägemisest rohkem ükskõik olla. See oli minu jaoks suur pettumus.

    Keska kokkutulekut on üritatud korraldada, õigemini sellele mõelda, aga tegelikult rahval huvi puudub. Kellega suheldakse, sellega suheldakse, viisakuste vahetamiseks kokku tulla...ei näe pointi.

    Kursaga üritame ka nüüd sel reedel kokku saada, aga kuna need kaks Eestis elavat kursakaaslast, kellega ma tihedalt suhtlen, ei plaani minna, siis ma ei viitsi ka end kohale vedada, et siis istuda nende seas, kellega ma reaalselt enam kokku ei puutu. Enne lähen trenni :) Või pesen juukseid kodus.

    VastaKustuta
  18. Tamme ikka jah, eks see ju Tartu kõige suurem kool ka, pole ime, et pool ilma seal koos käinud.
    Ma kujutan ette, et kui küsida mu tolleaegse mina käest, siis ta oma koolist ja klassist ilmselt nii vaimustunud ei oleks, tagantjärele paistab kõik ilusam.
    Praegusel ajal puutun ma oma tollastest klassikaaslastest vist ka ainult ühega tihedamalt kokku, aga mul on pigem tunne, et ma puutun üldse väga väheste inimestega reaalselt kokku ja selle vastu tuleks midagi ette võtta. Selles osas on igasugu kokkutulekud teretulnud vahelduseks.

    VastaKustuta
  19. iga kord, kui ma loen, et kellelgi oli kooliaeg elu kõige ägedam aeg, tabab mind kõigepealt kaastundevahk: vaeseke, kas tema elu on tõesti praegu nii õudne? ja siis taipan, et kui minu elu kõige õudsemad ja raskemad ajad jäid kooliaega (mitte miski pole hiljem olnud nii hull kui see. mitte miski, ja ma loodan, et ei tule ka, sest sellest ei pruugi eluga välja tulla), siis kõigiga ei pruugi see nii olla.

    Kusjuures sellest hoolimata oli mul ühel klassikokkutulekul (10 a lõpetamisest) päris huvitav ja tore. Aga 20. aasta kokkutulekule ei saanud end kohale veetud: oleks läinud, kui see oleks olnud terve nädalavahetusene üritus nagu alguses plaaniti, aga kui sellest kujunes "läheme istume paar tundi seal-ja-seal kohvikus", siis sellise ṕaaritunnise istumise pärast Tallinna sõita tundus overkill. Eriti arvestades, et üle 20 euro ainult sõidu peale panna ei olnud mul see hetk üldse lihtne.

    VastaKustuta
  20. a pmst võib ka su klassis olla mõni nagu mina: kelle jaoks osa kooliaega oli puhas põrgu ja kes ei taha lihtsalt sellepärast tulla, et ei taha vanu traumasid meelde tuletada ja kardab neid inimesi näha, kes neid traumasid tegid. mul on mulje, et traumade tegijad ise mäletavad neid asju palju vähem kui traumade saajad, nii et vabalt võib olla, et osadel on puha helged mälestused, millest muist on stiilis "ja siis me tegime selle-ja-selle arvel natuke süütut nalja, aga ega see mingi kiusamine ei olnud", samas kui see, kelle arvel see käis, üritas ennast ära tappa.

    VastaKustuta
  21. Minu arvates meil keskkoolis vähemalt tüdrukute hulgas küll kedagi enam süstemaatiliselt ei kiusatud. Olid mõned tüliepisoodid, aga ei midagi erilist. Kui, siis olid mõnedel õpetajatega kehvad suhted.
    Teisalt põhikoolist mäletan küll, kuidas kiusati ja need inimesed käivad omavahel meist tihedamalt läbi. Ise olen ka mõelnud, et kuidas saab kogu sellest endisest jamast niimoodi üle olla, aga võib-olla oli siis mulle kõrvaltvaatajana see kiusamine hullem kui asjaosalistele endile.

    VastaKustuta
  22. Marca... nagu notsu kirjutab: SINU arvates ei olnud kiusamist. Võib-olla ei olnud kah, ega me ju ei tea. Aga iva on ikkagi selles, et sa ei tea, ja ei saagi mitte kunagi teadma, kuidas TEISTE arvates oli.

    VastaKustuta
  23. noh, tglt on päris tavaline, et kiusamise koht ongi põhikool, mitte keskkool. keskkoolieas on inimeste enesekontroll ja reflekteerimisvõime parem, suudetakse paremini teiste tundeid tajuda.

    Kuigi on erandeid.

    Teisest küljest, kui selles keskkoolis, kus üldiselt on päris OK, teistega koos tõesti ainult 3 aastat olla, siis võib-olla ei jäta see tugevat positiivset ega negatiivset jälge, kui just midagi väga erilist ei juhtu. Sa ise käisid algusest peale samas koolis, sul on see taju teistmoodi.

    VastaKustuta
  24. Kuna ma olen ka Tamme gümnaasiumist, siis tekkis kohe tunne, et peaks ka postitama, miks ma ei viitsi kunagi kokkutulekutel käia - selle pärast ei viitsigi, et mul ei olnud pea kellegagi klassist lähemat sidet ja kui mind inimesed ei huvita, ei huvita mind ka kümme aastat hiljem, mis neist saanud on ja kas mõni on ehk maha surnud või lapse saanud. Mitte üldse halva pärast, aga mind huvitavad mu lähedased inimesed. Kui mõne tuttavaga kokku saan juhuslikult, siis ikka ajan juttu, aga nädalavahetustega saaks ju päriselt midagi TOREDAT teha. Mitte kulutada seda seltskonnas, kellest suurema osa nimesid ma ei mäleta - ja neid, kelle omi mäletan, mäletan ainult minu jaoks igavatel teemadel rääkimas või jagamas seisukohti, millega ma ei nõustu. Toredaid inimesi oli ka paar tükki, aga neid näeb vahel niisamagi.

    VastaKustuta
  25. Mul on vist mingi imelik näo ja nimemälu, sest ma mäletan kõigi nimesid kõigis kolmes paralleelis pluss mõnesid endast nooremaid ja vanemaid ka. Sind mäletan ka kooliajast, kuigi sa olid ju mitu aastat noorem.
    Ema mul ka just meenutas, kuidas ta oli kokkutulekul kõiki šokeerinud mälestustega inimestest, kelle nimigi oli teistel meelest läinud.
    Ma ei oskagi seda seletada. Ehk kui ma mäletan, siis tunnen suuremat huvi ka, mis neist saanud on vms. Kasutu oskus iseenesest, kui just mingit koduloo kroonikat ei koosta, aga sel juhul tuleb mängu jälle see, et igaühe mälestused on erinevad.

    VastaKustuta