esmaspäev, veebruar 29, 2016

Jaam üksteist. Emily St. John Mandel

Mulle tundub, et maailmalõpp on üks selliseid asju, millest enamikule inimestele fantaseerida meeldib. Viimasel ajal sisaldavad need fantaasiad millegipärast ohtralt zombisid, "Jaam üksteist" on seda klišeed vältinud. Samuti on selles loos alles jäetud kõik muud elusorganismid ning seetõttu ei pea ka kannibalismi harrastama nagu McCarthy "Tee"-s. Niisiis hävineb "kõigest" tsivilisatsioon. Mõned inimesed jäävad alles, kuid neid on liiga vähe, et endist infrastruktuuri üleval hoida.
" If hell is other people, what is a world with almost no people in it?*" Jah, kogu see raamat on pigem kaunis. "Imetabaselt eleegiline" just ei ütleks nagu George R. R. Martin raamatu kaanel, kuid kes üldse millegi kohta niimoodi ütleks?
Kõige paremini avab raamatu meeleolu ehk tsitaat: "Neist kõigist, kes sel õhtul baaris olid, elas kõige kauem baarmen. Ta suri kolm nädalat hiljem linnast välja viival teel." Tagasivaade maailma lõpule. Lugu tutvustabki tegelasi kõigepealt maailmalõpueelses maailmas ning jälgib siis, mis neist edasi saab. Ma usun, et kuna meil pole iialgi võimalik tagantjärele näha oma elu viimast päeva, siis pakub selline tagasivaade enamikule lugejatele emotsionaalset rahuldust. Meie ei või iialgi teada, millal sööme oma viimase apelsini või joome viimase kohvi. Neile, kes raamatus tsivilisatsiooni huku üle elavad, jäävad need mälestused alles. Just mälestustes avaldubki hilisem traagika - kas neist mälestustest on midagi kasu või tekitavad need vaid asjatut piina? Hell is the absence of the people you long for.  Lugu hüppab tsivilisatsiooni hukult sellele järgneva kahekümne aasta taha ning siis on juba olemas inimesed, kes endisest elust mitte midagi ei mäleta. Mulle meeldis selle raamatu inimpsühholoogiat puudutav pool. Eriti tabav oli mu meelest tähelepanek, et seesugustes olukordades tuleb selgesti välja nende inimeste mõtteviisi ohtlikkus, kes leiavad, et igal asjal siin maailmas on põhjus. Miks enamik hukka sai? Miks meie ellu jäime? Ei, see ei saanud olla juhus. Järelikult on meil mingisugune missioon, meie olemegi väljavalitud. "Meie oleme valgus, teised on pimedus" nagu leiab raamatus prohvet. Enda valgustatusega annab põhjendada igasuguseid valgustkartvaid tegusid, sest "see oli ette määratud", "me pidime seda tegema suurema eesmärgi nimel". Huvitav on see, et enne kui inimesed jõudsid välja tänapäevasesse tsivilisatsiooni, oli selline mõtteviis ilmselt valdav. Post-apokalüptilises maailmas on see aga vaid üks mõtteviisidest, sest on olemas ka need, kes endiselt usuvad, et elu on ebaõiglane, mitte ettemääratud. Kumb võidab? Kumma lähenemine viib tsivilisatsiooni taastekkeni?
Muus osas ootasin aga raamatult rohkem. Tegelastest joonistusid kõige paremini välja Arthur ja Miranda, ülejäänud jäid vaid skemaatilisteks kujudeks. Näiteks Kirsten jääb minu kujutlustes "Näljamängude" Katnissiks, temas ei ole eriti muud, mis temast originaalse karakteri teeks. Ilmselt on neid maailmalõpu ja tulevikudüstoopia lugusid juba piisavalt palju, et need mingites osades ühte sulanduksid. Oluline on ju ellujäämine ning ega selleks palju erinevaid võimalusi pole. Samas võib siin näha ka seda, et tsivilisatsiooni häving iseenesest põhjustab ka inimelude trivialiseerumise  - ei Arthur ega Miranda jõudnud ju sellesse maailma välja. Ehk nagu on raamatus ringireisiva Rändava Sümfoonia moto - "Ellujäämisest üksi ei piisa". Selleks, et olla inimene, vajame me teisi inimesi, me vajame kultuuri ja mälestusi. 
Raamatust jäi mulje, et sellele plaanitakse järge, mis ei ole enamasti hea näitaja. Eriti siis, kui juba esimeses osas sellega arvestatakse ning seetõttu mõned otsad lahtiseks ja tegelased korralikult avamata jäetakse. Ilmselt on see trend, mille põhjuseks soov rohkem raha kokku ajada.

* osa tsitaate on ingliskeelsed, kuna oma lohakuses ei märkinud ma neid enda raamatus üles ega suutnud hiljem enam üles leida, seega kasutasin originaaltsitaate Goodreadsi vahendusel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar