kolmapäev, september 28, 2016

Lapsepõlvenostalgiat

Facebookis jagati üht kettkirja, mis ootab, et inimesed paneksid sinna endast üles mõne lapsepõlvepildi. Ma ei teadnudki, et inimestel neid pilte nii massiliselt arvutitesse skanneeritud on, aga vaadata on neid küll väga huvitav! Mul on enda lapsepõlvest arvutis täpselt neli pilti, paberkandjal on neid sadu (olin ju ainuke laps!), aga need on kõik mu vanematekodus. Panin endast üles sellise pildi, ikkagi haruldane värvifoto ja puha:
"Kuidas nii armsast lapsest ometi midagi seesugust välja kasvas?" või kuidas need kõige populaarsemad kommentaarid selliste piltide all on? Ok, olgem ausad, selliseid kommentaare lisavad ikka enamasti meesterahvaste piltidele nende (jooma)sõbrad.

Kui ma vaatan seda last punases kleidis, siis mind meenutab ta ikka õige vähe. Teised inimesed meenutavad ennast pea alati, aga vot mina küll siin pildil eriti ennast ei meenuta. Silmad on mul eluga vist ära tuhmunud, nii sinised nad küll enam pole ja niivõrd blond olin ma ka vaid väga varajases nooruses. Ilmselt oli pildi taha kirjutatud ka, vana ma siin olen, aga niisama pakuks, et kuskil 3 äkki.

Geneetika on mind alati huvitanud ja kui mu toona alaealine sõbranna nentis, et sooviks kiiremas korras lapsi saada selle pärast, et näha, missugused nad välja tulevad, siis tundus see mulle täiesti loogilise seletusena. Minu lapsed näiteks ei sarnane karvavõrdki minuga mu lapsepõlvepiltidel. Isegi mu ema ütles neid esmakordselt nähes, et meie suguvõsast pole siin midagi. Ilmselt tulevikus ehk ilmneb (sant iseloom, näiteks, kuigi see on meil mõlemil...), aga mina meenutan sellel pildil küll täpselt oma ema, kellest enam-vähem ainuke säilinud pilt kujutab umbes sama vana veidi mossis näoga plikat. Tollal vist lapsed väga piltidel ei naeratanudki, vähemalt mina neist fotostuudio ülesvõtetest ühtki sellist näinud pole. Lisaks meenub luuletus: "lapsed kartsid fotograafi väga, fotograafi nimi oli Säga, alguses kõik nutsid-karjusid, pärast aga ära harjusid." Tänapäeva üleeksponeeritud lastel seda muret enam pole.

No teine pilt taaskord stuudiost, olen juba vanem ja selle kleidi tekstuuri ma täitsa mäletan:
Ja mul on ilusad pikad juuksed! Sellest hetkest kui mulle nad pähe kasvasid kuni selle hetkeni, mil ma suveks laagrisse läksin ja need mul täide hirmus maha lõigati, jäi ju vaid mõni õnnelik aasta (jah, ma mäletan, kui vastik see oli, kuidas pusasid lahti kammiti...) Milline kuunägu ma siin olen! Ma olin (ja olen) alati kade emale, kellel on ilus kitsas ja kolmnurkne nägu (mida ta ise otse loomulikult vihkab) ning kes oli alati iga pildi kõige kõhnem laps. Kenas mõttes siis. Vähemalt minu silmis. No üldse on ta eluaeg minust kenam olnud oma pikkade sirgete peaaegu mustade juuste ja kitsaste kavalate silmadega. Minus seda loomupärast väljapaistvat õelust nagu üldse pole. Nii peangi seda iseloomuga korvama. (Eksju, kuri võõrasema oli palju ilusam, kui see lahke ja lõbus Lumivalgeke?).
Siin ma olen enam-vähem viimaseid päevi pikajuukseline vist, mäletan, et jube äge oli Volga katusel seista, see oli isa tööauto, mitte meie oma, ilmselt sellepärast lubati.
Seal olen ma veel armas laps, pärast seda tuli puberteet ja kõik need kohutavad fotod nagu näiteks see:
Ma vihkasin seda pilti! Ema oli kõrval ilus ja siis mina - mingi võigas pingutatud lambanaeratus näol. No võib-olla me olime emaga enne stuudiosse jõudmist tülitsenud ka, mis oli väga tõenäoline. Mismõttes tehti mu emast tema nooruses stuudiotes kõik need kaunid "juuksed hooletult üle selja, ülbelt tühi pilk kauguses"-pildid, mida sai klassivendadele mälestuseks jagada ja minust tehti sellised "vaadake, ma olen rõve nohik!" ülesvõtted?! Sellest pildist oli üks tuulepluusis poisipea veel hullem, mille ema veel ära ka raamis, kuid tolle ma tõmbasin kord vihahoos ribadeks  - ainuke asi, mille lõhkumist ma kahetsenud pole.

Praegu vaatan, et mis seal ikka, aga toona olid sellised fotod ikka katastroof. Mitte, et ma nii jube kole oleks, seda mitte, ma lihtsalt tahtsin HOOPIS TEISTSUGUNE olla. Ja ilmselt isegi kujutasin endale ette, et olen, sellest see eriline frustratsioon tegelikkusega silmitsi seismisel. Näiteks oma arvukatele kirjasõpradele ei tahtnud ma kunagi eriti endast fotot saata, sest arvasin, et see on neile jube pettumus - jutu järgi justkui normaalne inimene, aga no kui näkku vaatad, siis saad aru, et ....mingi nohik. Ma ei tea, mis ma oleks tahtnud endale siis ninarõngast ja otsaette tätoveeringut, et sellest pailapse ilmest lahti saada või? Õnneks mõni aeg hiljem sai avastatud selline asi nagu make-up või siis täpsemalt öeldes war-paint, millega varustatult end inimesena tunda.

Ehk siis taaskord, nagu on ka teised oma lapsepõlvest pajatavates postitustes nentinud - jumal tänatud, et ma nüüd täiskasvanu olen ning võin teha seda, mida tahan, sh ei pea enam viks ega viisakas välja nägema.



1 kommentaar:

  1. Ma teen ka seda meemi fb-s, isegi pildid on välja valitud. Vaja aint skännerile külla minna.

    VastaKustuta