pühapäev, november 13, 2016

Louise O'Neill. Sai mis tahtis

Kui üks korralik tütarlaps jalutab tänaval ja võõras mees ta ära vägistab, on see üks jube ja õõvastav tegu. Süüdlasele soovitakse surma ja vaesele neiule tuntakse kaasa, vaid mõni eriti küüniline, südametu jõhkard julgeb kahelda, et äkki tüdruk siiski vaatas tüübile liiga pikalt silma või midagi.

Aga kui see tüdruk ei ole päris nii ontlik? Kui ta kannabki lühikest seelikut, vaatab poistele liiga kaua otsa ja joob ennast täis? Kas ta siis saab paraja palga?

L.O'Neill kirjutab oma loo peategelase päris vastikuks tüübiks. Välisele orienteeritud, pealiskaudne, enesekeskne, kahepalgeline. Üle kooli kaunitar, kes on enda võludest teadlik ja kasutab seda ära. Niimoodi võttes on lugu liiga lihtne - jah, isegi vastik inimene ei ole süüdi selles, kui tema kallal jõhkrutsetakse, enamik meist on sellega nõus. Ülejäänud lugu keskenduks sel juhul lihtsalt ohvri süüdistamise näitlikustamisele. Mõni arvustaja ongi asja niimoodi näinud - et miks kirjutada terve raamat, kui võtmesündmuseks on toimunud vägistamine ja kogu muu sellesse puutuva saaks nö käitumisõpikuna välja anda stiilis "tee nii/ära tee nii".

Mu meelest on raamatu tugevuseks sugugi mitte juhtum ise ja selle kirjeldus, vaid just need asjad, millele peategelane ise tähelepanu pöörata ei oska. Autor on suutnud selles osas jutustaja mõtted tema käitumisega vastavuses hoida - ei teki tunnet, et kuidas saab niisugune tüdruk niimoodi mõelda. Minu jaoks tundus kogu lugu olevat seetõttu isegi laiem kui vaid vägistamisjuhtude puhul levinud ohvri süüdistamise praktika. Mulle tundub, et see, kui keegi on oma probleemiga tüliks kaelas ning me soovime lihtsalt, et see jama nüüd ükskord lõpeks, kannataja oma hädast üle saaks või vähemalt teeskleks, et ta ükskord juba vait jääks ja meie saaks oma eluga edasi minna, on vägagi laialt levinud ja inimlik. Me oleme hedonistid ja me oleme kannatamatud. Vähesed suudavad panna ennast kannataja asemele, enamus märkab vaid seda, milliseid ebamugavusi teise kannatus meile tekitab. Sama hästi kui vägistatud tüdruk, võiks seal olla ka vigaseks pekstud poiss, kes purjus peaga üksi peolt koju tuli - "oli sul vaja nii palju juua? miks sa ometi üksi kõndisid? ega sa neile peksjatele midagi vastu ei öelnud? päris ilmaasjata vast ikka niimoodi ei tehtaks..."

Minu jaoks olid raamatu kõige kõnekamateks tegelasteks tüdruku vanemad. Ema, kes muretses vaid väljapoole paistva kuvandi pärast ning isa, kes "naiste asjadest" eemale hoidis. Kogu tüdruku käitumine oli peegeldus sellele olukorrale. Mulle tundub, et üks põhjus miks ma isiklikult kogukondlikkust võõristan ja pealiskaudsetesse sõbrasuhetesse kahtlusega suhtun, ongi just nimelt see, et ma kardan selle kõige taga olevat just sarnast kahepalgelisust ja soovi oma käitumisega teiste poolehoidu ära osta. Oli ju raamatuski tegemist "kokkuhoidva ümbruskonnaga", inimestega, kes käisid igal pühapäeval koos missal ja kiitsid üksteise küpsetisi, kuid see glasuur langes kohe kokku kui peategelasega toimunu kogukonna heaolu ohustas. Sellised kogukonnad heidavad eristujad alati välja ning ülejäänuid hoiab koos vaid hirm sellise saatuse ees.

Päris hästi ma sarnaste sündmuste toimumist päriselus siiski ette ei kujuta. Mulle tundub see veel liiga "Ameerika" (raamatu tegevus toimub tegelikult Iirimaal ning lisaks noorte amerikaniseerumisele mõjutab sealset olukorda kindlasti ka kiriku võim või vähemalt mälestus sellest võimust vanema põlvkonna peades, abort on samas Iirimaal siiani keelu all). Minu jaoks on uskumatu, et pilte kellegi ilmselgelt ebaadekvaatses olekus kuritarvitamisest võiks saata parastamine. Või keegi suudaks sellise teo toimepanijaid õigustada või seda lõbusa naljana näha. Olgu see ohver missugune iganes. Ma saan aru, et ohvrit püüavad süüdistada need, kes temaga juhtunu tagajärgedega tegelema peavad, aga ülejäänud, kes ju fotodelt näevad, et tegemist ei saanud olla "poolte kokkuleppel" toimunuga? Võib-olla tõesti suudaks sotsiaalmeedia sellise massipsühhoosi tekitada, kuid praegusel ajal saavad säärase sisuga leheküljed seal siiski paari tunniga blokeeringu.

Väga hea hoiatusromaan - maailmas, kus üha enam pööratakse tähelepanu vaid sellele, mismoodi me teistele välja paistame, missugune on meie kuvand, kui head PR-i me enda promomiseks teeme, muutub igasugune mõra selles klantspildis eluohtlikuks. Teeskle, salga maha, tee halva mängu juures head nägu, vaid siis võid olla kindel, et sind sellest mängust välja ei visata. Heakene küll, kui su sõbrad on sellised, ehk saad ka nendeta hakkama, aga kui inimene tunneb juba oma kodus, enda perekonna keskel, et armastuse väärimiseks peab ta oma lähedasi võimalikult vähe häirima?

Me ei taha teisi oma probleemidega tüüdata, see on ebaviisakas, eriti kui sa tegelikult tead, et jah, sa oleksidki võinud vähem juua ja varem koju tulla, nõuab tõelist enesekindlust ja tugevat seljatagust, et selgelt öelda - süüdi olid siiski need, kes minu olukorda ära kasutasid, mitte mina ise. Sest nii on ja seal ei tohiks justkui ühtki muud küsimust tekkidagi.

2 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Krt, kõike ma ka omal nahal õppima pean, kui sellest on raamatuid kirjutatud ja puha =P

EmmaAliide ütles ...

"Mulle tundub, et see, kui keegi on oma probleemiga tüliks kaelas ning me soovime lihtsalt, et see jama nüüd ükskord lõpeks, kannataja oma hädast üle saaks või vähemalt teeskleks, et ta ükskord juba vait jääks ja meie saaks oma eluga edasi minna---"

Oi see vastab nii hästi tõele. Inimesed on nii varmad teisele inimesele igast sitta keerama, aga kui seda pärast pidevalt meelde tuletada ja võib-olla mingit kahetsust oodata, siis topitakse pea jaanalinnu kombel liiva alla või hakatakse kõike tagasi ajama või olematuks rääkima. Peaasi, et ei peaks mingit vastutust võtma.