neljapäev, september 21, 2017

Vedel nisa

Ei tule juttu imetamisest või laktoositalumatusest, Hannes Võrno väljaütlemisest see väljend pärit hoopis. Aafriklaste käepigistus olla lõtv kui vedel nisa ja sellepärast mehiste käepigistustega harjunud Võrno seda vastu ei võtagi. Ei ole siin mingit lugupidamatust taga, lihtsalt pole õige mees ja kätt ei suru sellisel!

Lugesin just hiljuti "Minu Tansaaniat"  - väga tore raamat ja mis eriti hingekosutav - hinnanguvaba. Seal kirjeldatakse sama fenomeni - tõesti, meiesugused pole lõdva käepigistusega harjunud ning aafriklastel tõepoolest selline komme on. Huvitav muidugi, et "Minu Tansaania" autor on naine, temal ilmselt ka Võrno kätt ei suruks - no ei ole ju mehekäsi! Või kehtib väljend "mehekäsi" siin olenemata soost, peaasi, et aafriklane poleks? "Minu Tansaanias" üritatakse aga selle kombe taha näha - Aafrikas on kole palav, äkki seetõttu on ebamugav teise higist kätt võimalikult kaua enda haardes hoida? Hügieeniprobleemid ja arstiabi kehv kättesaadavus? Olgu, kuidas on, tegemist on kombega ja sealjuures mitte kuidagi kellegi heaolu kahjustavaga. Meie tugeva käepigistuse puhul täheldab "Minu Tansaania" autor aga hoopis seda, et sageli on see ebamugav ning tundub mingitsorti võimumänguna  - olen nii kõva mees, et sul kondid ragisevad, kui kätt surun! Võrno ilmselt seda hindaks ja noh, mis käesurumise hindaja see õrn naisterahvas niikuinii on.

Meil oli ka üks tuttav kunagi, mees, soomlane, kes "otsekui surnud kala pihku poetas", vähemalt mu ema väitis nii. Tuleb ikka korralikult suruda, sellised on meie kombed. Aga kas pole lugupidamatu teise terekäest mööda vaadata lihtsalt seetõttu, et ta teeb seda teistmoodi kui meie harjunud oleme? Ega mulle see põskedele suudlemise (teesklemise) komme ka väga ei meeldi, aga kui teise poole jaoks on see viisakuseavaldus, teen ikka kaasa, mitte ei kärata, et "meil pole nii kombeks!". Ma võin isegi öelda, et pole kombeks, aga ilma igasuguse seletuseta viisakusavaldusest keeldumine on selge lugupidamatus ja enda tähtsamaks pidamise demonstratsioon. Öelda, et siin taga pole mingit lugupidamatust on selge vale või nartsissismist tekkinud pimedus.

Loomulikult ei pea kõigi kommetega kaasa minema, ei pea toorest lehmaverd jooma või end ümberlõigata laskma - need üleminekud toimuvad mõnel sama kergesti kui kooseluseadusest nekrofiilia seadustamiseni jõudmine, aga käesurumine ei peaks küll ületamatuks kultuuriliseks erinevuseks tõusma.

teisipäev, september 19, 2017

Kehalisest vabastust ei ole

Ma olen ikka päris õnnelik, et sain käia koolis ajal, mil polnud olemas ekooli ega arenguvestlusi või muid kooli ja kodu koostööle suunavaid ettevõtmisi. Vanemad elasid õndsas teadmatuses sellest, mida lapsed koolis tegid või kas nad seal üldse viibisid...Mis tund oli koolis kõige parem? Vahetund? Ei! Parim tund koolis oli ikka see, kui olite sõbrannadega kambakesi kehalisest vabastatud ja võisite sel ajal, kui teised higihaisuses võimlas nõrkemiseni rahvastepalli mängisid, kooli kohvikus saiakesi pugida ja klatšida. Isegi selle rõõmu on nad lastelt nüüd röövinud!

Nimelt olevat haridusministeerium ikka vaadanud, et lapsed üldse ei liigu, on paksud ja laisad - teeme nii, et ka need, kes on vanemate käest kehalisest vabastuse välja nuianud (perearstid sellega ju enam ei tegele, lapsevanem peab ise tervise hindamise ekspert olema), peavad tunni mööndustega kaasa tegema, mitte niisama tunnis kaasas loksuma (rääkimata kuskil kohvikus aja parajaks tegemisest). Hetkel on Minil näiteks kaks korda nädalas ujumine - need, kes on nö "vabastatud", ujuvad lihtsalt veidi vähem? Või külmetavad ujumisriietes kolmveerand tundi basseiniäärel?

Loomulikult, haige laps ei peaks koolis olemagi ja sel juhul langeb see probleem ka ära, kuid "minu ajal" oli nii, et peale haigust jäeti laps mõneks ajaks kehalisest ikka kõrvale. Ilmselt seal mingi ratsionaalne põhjendus ka taga oli, miks perearstid selle vabastuse kirjutasid. Nüüd peavad õpetaja ja lapsevanem selle otsuse enda kanda võtma, arvestades seda, et pole erilist vahet, kas laps on vabastatud või mitte, kolmveerand tundi basseiniserval kügelemist on ilmselt kahjulikumgi kui veidi vees sooja saada. Kindlam on last üldse mitte kooli saata. Aga noh, juba toona armastas meie õpetaja toonitada, et enamik vabastatutest on niikuinii simulandid, arst on ära ostetud (mul kirjutas tõendeid ema, kes juhtumisi oli nii minu kui ka mõne teise pereõde, seega kindel korruptsioonimaik asjal, vähemalt õpetaja silmis) ja tema imeline tütar käis kahepoolse kopsupõletikuga ujumas ning polnud häda midagi...Eraldi teema on see, mis saab nendega, kel vabastuse põhjuseks punane M täht, nagu meil kooliajal oli. Siis seda aktsepteeriti, kuigi ühele klassiõele, kel M-i "kahtlaselt sageli" esines, pakkus kehalise õpetaja, et lasku end kontrollida, äkki on mõni kasvaja...Ma küll ei oleks tahtnud sel ajal isegi "natuke" tunnis kaasa teha. Äkki nüüd peab täpsemalt seletama hakkama, milliseid harjutusi ja miks sa teha ei saa? Ehk siis kõik oleneb sellest, milline kehalise õpetaja sulle satub ning millegipärast pole nende maine läbi aegade just parim olnud (leidub erandeid, loomulikult).

Klassijuhataja pakkus ujumistunni dilemmale mõeldes välja geniaalse lahenduse: "Loodame lihtsalt, et keegi haigeks ei jää ja peame need ujumistundide nädalad vastu!" Perearstid on aga kindlasti õnnelikud, et nemad enam puudumistõenditele mõtlema ei pea. Las jagelevad seal koolis ise.

esmaspäev, september 18, 2017

Autoriteet

Olin just töö juures lõpetanud Mart Juure uue raamatu lugemise (mu meelest tulevad tal kõige paremini välja naistegelased, eriti vanamutid...suudan samastuda paremini kui A-M. Penu peategelasega?) ja otsisin midagi uut, millega meelt lahutada, kui avastasin, et paljud blogijad on mingit isiksustesti lahendama asunud. Mõtlesin siis, et teen kah. Linki ei jaga, sest see oli kõige lollem test, millega ma kunagi kokku olen puutunud, no vähemalt neist, mis üritavad endast tõsiseltvõetavat muljet jätta. Ma sain tulemuseks vist, et olen "optimistlik aktivist" või midagi säärast jõledat...brrr. Hinnatavad väited olid muidugi ka sellised nagu "kellegi juttu kuulates noogutan tavaliselt kaasa/vaidlen vastu" - eee..see oleneb ju täielikult sellest, kes ja mida räägib?!

Mis mind sulge haarama  klaviatuuri (appi, ma trükkisin kõigepealt "klaviaator" ja hakkasin siis guugeldama, kas selline sõna ikka eksisteerib...) peksma sundis, oli aga viimane väide selles testis, mis kõlas umbes nõnda: "ülemus on minust tähtsam ainult tööl, muul ajal sõltub olukorrast" vs "ülemus on minust tähtsam alati ja igas olukorras". Oot, mismoodi?! Kus on see vastus, et inimestena oleme me alati ja kõikjal võrdsed, erinevad on vaid meie tööülesanded?

Ma hakkan kohe vahutama säärase koogutamise peale! "Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga,  ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!" Minu silmis on selline mõtlemisviis, kus ülemust endast tähtsamaks peetakse, täielikult vale ja taunimisväärt. Eks ma olen näinud selliseid küll, kes oma puhkuse ajast ülemusele rannas kreemi käivad peale määrimas, aga see on üldiselt siiski selline edukas pugemise taktika ja sõltub ülemusest, kuidas talle tallalakkujad meeldivad. Minusuguse jaoks on kole kuulata, kuidas keegi teist lipitsevalt ülemusekski kutsub, ma ütlen alati "juhatuse esimees, juhataja" või muu konkreetse ametinimetuse, mitte aga ülemus või boss. Keel ei paindu, noh. 

Ei meeldi mulle hierarhiad, ma aktsepteerin erinevaid tööülesandeid, mis aga ei tähenda, et need mõjutaks kuidagi inimese positsiooni sotsiaalses läbikäimises. Juhataja jaotab tööülesandeid, kuid ei kamanda. Mulle öeldi kunagi, et sellise suhtumisega on maru keeruline elus läbi lüüa (st head töökohta saada). Ma sellistes tingimustes "läbi lüüa" ei tahagi, kus ma edu nimel kellegi ees koogutama peaks. Tähtsas Ministeeriumis oligi tavaline praktika, et "madalamad" hoidsid suu kinni ja raputasid endale tuhka pähe (mulle öeldi konkreetselt seda väljendit kasutades, kuidas käituda, kui kellegi teise viga sinule omistatakse), sel ajal kui ülemused lõugasid ja ülbitsesid. Pärast imestati, et kuidas küll selliste isikuomadustega inimesed nii kõrgele on jõudnud. Ma ei tea, mis seal imestada, ise te ju sillutate selliste teed!? 

Õnneks, õnneks, igal pool sellist organisatsioonikultuuri ei kohta, seetõttu ma ei saagi aru, miks mõned inimesed vabatahtlikult neid isehakanud või pukkipandud autoriteete kummardavad. Tiitel "ülemus" ei tee kedagi teistest ülemaks.

Üks teemakohase konkreetse sõnumiga laul kah siia lõppu:
 

pühapäev, september 17, 2017

Olgu pühitsetud abort!?

See ei ole raamatuarvustus, mul on viimasel ajal üldse nii, et raske on mingit korralikku arvustust kirja panna, pigem tõukuvad loost muud mõtted ja tahaks neist rääkida. No kõlab tõesti nagu see legendaarne "milleks raamatuid lugeda, mul on endalgi mõtted peas" ehk siis minu puhul veidi kergem variant - lugeda ju võin, aga räägin ikka sellest, mida ise mõtlesin. Anna-Maria Penu "Eesti veri" siis.

Tausta pean veidi ikka avama, muidu ei saa - tulevik, aga mitte eriti kauge, mõnede daatumite järgi isegi pigem paralleelaeg praegusega, Eestis on võimul padukonservatiivne rahvuslik partei, mis muuhulgas on keelustanud abordi. See kõik jääb raamatus siiski pigem taustaks põhiloole - naine, endiselt abielus, aga armunud teise mehesse, jääb tollest rasedaks. Oldaks justkui õnnelikud, maimukesele nimigi valmis mõeldud, aga naisel jääb kripeldama ikka see, et päris nagu pole sellest eelmisest üle saanud. Äkki see eelmine suhe oli ikka see õige, äkki praegune pole, ma oleksin pidanud ju eelmisega lapse saama jne. Vaadatakse koos mingit kehva filmi, kus paarike üritab üle saada oma ühise lapse surmast. Mees küsib peale filmi naiselt - kas meie elaksime sellise asja üle? Naine ei usu. No ja siis ta lähebki ning teeb aborti. Et näha kas nende suhe elab selle üle? Raamatus võrreldakse abordivõimalust vabadusega.

Otse loomulikult pooldan ma seda, et naistel oleks võimalik aborti teha ja seda ükskõik, millise põhjendusega, aga see konkreetne lugu raamatus, mis näitena kirjas, mõjub mulle küll üdini võõralt. Umbes nagu kunagi Anna Karenina - lugesin ja imestasin, et kuidas nii saab, kas tõesti selliseid inimesi on olemas - tahab kedagi, saab tolle kätte ja hakkab seejärel kahetsema. Karenina ei armastanud oma "patusuhtest" sündinud last, "Eesti vere" peategelane loobub lapsest eos. Ta mõtiskleb varasemale ajale tagasi mõeldes: "Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi naistest, ja teeb endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega hirmus."

Novot, minu mõistus jookseb siin kokku. Ma olen täiesti võimeline "algul tahtsime ja pärast enam mitte"- tüübid hukka mõistma, sest minu jaoks on see enam-vähem sama kui "võtsime suveks kassi, aga linnas teda pidada ei saa, seega jätsime metsa"-teguviisiga. Vabadus vabaduseks, jah muidugi on mul õigus teha oma kehaga seda, mida ise tahan, aga mõned teod on justkui mõistlikumad kui teised. Ma ei suuda mõelda peategelasest kui kellestki, kes nüüd mingit suurt vaba tahte triumfi väljendas. Ilmselt ma olen konservatiiv selle koha pealt, aga loode, kes muidugi pole laps, on võimalus. Võimalus nii mulle kui ka talle endale. Äkki ma tõesti usun elusse nii palju, et igal juhul on võimalus ellu jääda väärt ära kasutamist ja kuidagi ebainimlik tundub kellelegi teisele seda võimalust keelata? Loomulikult, kui on oht elule, vägivald, äärmuslikud elamistingimused vms, aga kui on lihtsalt see oma mina, see, kes ilmselt kipub pigem üle mõtlema stiilis - äkki ei olnud see õige inimene, see õige aeg? Kas see pole siis pigem mitte egoism, kui inimesele loomulik vajadus vabaduse järele? Veelkord, ma ei soovi millegi keelamist, ma ei sõima ka kedagi näost-näkku mõrtsukaks, aga mu suhtumine sellisesse teguviisi on umbes samasugune, kui keegi ütleb, kuidas ta ei salli loomi. Selle kõige juures saan ma aru, et igaühel on ja peabki olema õigus enda valikute üle otsustada, aga teised ei pea neid ka heaks kiitma ning eriti küsitavatel põhjustel tehtud valikud ei ole minu silmis inimeste vabaduse parimad näited. 

neljapäev, september 14, 2017

Valikuvabadusest ja subjektiivses maailmas objektiks olemisest...või vastupidi

Tartus on säärane tore asi nagu kaasav eelarve, mis tähendab seda, et inimesed saavad välja pakkuda oma ideid linnaelu paremaks muutmiseks ning nende hulgast hääletab rahvas kaks parimat, mis siis linna eelarvest raha saavad. Päris toredaid asju on saanud selle abil ära teha. Seekord tuleb hääletusele ka üks idee, mis otseselt mind puudutab ning teeks toetuse saamisel elu paremaks.

Ma ei olnud aga endale teadvustanud, mida see "rahvahääletus" endast tegelikult kujutab. Mõtlesin naiivselt, et ideed võistlevad ja parim võidab. Ma ei tea, miks ma reaalsest elust nõnda võõrdunud olen, praegusel valimiseelsel ajal peaks ju näha olema, et võidab ikka see, kelle molu kõige suuremalt linna kohal kõrgub ja kes kõvemini karjub, mingid ideed ei huvita kedagi. Täpselt sama lugu on ka kaasava eelarve rahvahääletusega. Selle mind puudutava idee meeskond saatis kirja ja no andke andeks, see on puhas ja vastik agitatsioon. Käskivas kõneviisis ja vastuvaidlemist mitte kannatav, räägitakse "häälte püüdmisest" ja sellest, kuidas tuleks võimalikult palju värvilist reklaamipahna toota, et idee ikka kõigile silma jääks. Mulle hakkab see kohe koledasti vastu, hoolimata sellest, et plaanitav projekt on igati hea ja kasulik. Vahi, või talle ei meeldigi demokraatia, eks....Muidugi, mulle meeldiks, et raha oleks nii palju, et kõik kenad projektid toetust saaks.

Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks enesepromoga tegelema, mulle meeldiks, kui magavale kassile jookseks hiir suhu, talendid avastataks ilma nendepoolse pingutuseta. Ju ma olen konservatiivne selle koha pealt, lähtun vanasõnast "kes koera saba kergitab". Ma saan aru tähelepanust peale seda, kui "muna on juba munetud", aga igasugu konkursid ENNE seda kui asi tehtud, mis põhinevadki enesepromol, sellel, kui palju sõpru on ja palju laike saad. Mingid polaarretkedele kandideerimised, Orissaare tammed või kaunimate imikute valimised...Milleks see kõik, see pole ju objektiivne! Vot, objektiivne peab minu meelest olema, otsima lõplikku tõde. Mis Miss Universum? Kuidas me teeme kindlaks, et universumis tõepoolest mitte ühtki kaunimat olendit ei leidu? Ei taha ikka kuidagi leppida sellega, et elu ongi subjektiivne ning kogu maailm on su enda peas.

Oot, täiesti teemaväline, aga TT arvas hiljaaegu, et kes ei tahaks seksobjekt olla. Mu meelest on siin see vahe, mille Mai Loog "Minu Tais" välja tõi - kas seksobjekt või sekssubjekt. Objekt on justkui see, kelle teised välja valivad ja siis omatahtsi pjedestaalile tõukavad, seksobjektist mõeldes kangastub mulle alati see, kuidas mingid koledad ilatsevad vanamehed sulle nilbusi pilluvad ja käperdama tikuvad. Sekssubjekt on see, et sa saad ise oma olukorra valida - ilatsevatele nõmedikele ütled stopp! teie jaoks ma ei ole mingi seksobjekt, olen sekssubjekt neile, kes mulle meeldivad! Teie mind pjedestaalile ei tõuka, hüppan sinna ise kui tahan! Unelm, muidugi, katsu sa reaalsuses sikke lammastest eraldada, aga vähemalt oma peas võid seda teha ja öelda ei sellele, et justkui peaksid kõigile ilastamiseks väljas olema, kui juhtumisi seksobjektina paistad.

Kui valikuvõimalus ära võetakse, hakkab kohe paha. Isegi, kui eesmärk on hea, ei taha ma kuhugi silte kleepida, kogu suguvõsa ja tuttavaid hääletuskastide juurde vedada, kohe kindlasti esimesel päeval hääletada (ma ei saagi aru, mida see annab - ehk selle, et kui inimesed näevad, et mingil ideel on kohe alguses palju hääli, siis nad hääletavad ka selle poolt, sest pole mõtet oma häält raisku lasta - õudne idee, ma olen valimistel tihti oma hääle raisku lasknud ja hääletanud erakonna või kandidaadi poolt, kel pole erilist lootust valitud saada  - kui kõik ainult turvalisi variante eelistaks, mis mõte ülejäänutel siis üldse proovida oleks).

neljapäev, september 07, 2017

Slipknot - Day of the Gusano

Ma isegi ei mäleta, millal sain teada, et kinos kontserte näidatakse. Ma teadsin, et oopereid ja ballette ning kunagi oli The Doors ka, aga mõtlesin, et see erijuhtum. Eelmisel sügisel avastasin Rammsteini ametlikult kodulehelt koha, kus sai vaadata, kus esilinastub nende kontsertfilm "Pariis" ja seal pakkus Tartu Ekraani. Mõned kuud hiljem juhtus sama asi Black Sabbathi viimase tuuri kontsertfilmiga, mis peaks nüüd kuu lõpus esilinastuma ainult ühel õhtul kinodes üle maailma sh Ekraanis. Huvitav oli vaadata, kuidas mingid suurriikide fännid olid pettunud, et nende kodu lähedal ei näidatagi. Eesti väiksuse puhul on hea see, et ükski koht ei ole liiga kauge ja Foorum Cinema on olemas lausa kolmes linnas, kus siis need üheõhtuüritused toimuvad. Igatahes läksin mina üleeile kino kodukale vaatama, kas piletid on juba müüki tulnud ning avastasin, et järgmisel päeval on Slipknoti kontsertfilmi maailma esilinastus. Ja neid kontserte oli seal veel, David Gilmore ja Pearl Jam näiteks ehk siis tasub pilk peal hoida. Ma parem ei taha mõelda, mitu head asja ma võin olla maha maganud niimoodi...

Slipknot jäi õnneks maha magamata. "Day of the Gusano" on üles filmitud Mexico City kontserdil, kuhu bänd ühe viimase suurlinnana lõpuks esinema jõudis. Lõuna-Ameerikas on raskem muusika väga populaarne, paljudel bändidel on sealkandis üles võetud hiiglaslike mõõtmetega staadionikontserte, mis siinkandis lihtsalt võimalikud ei oleks. Kui Rammsteini "Paris" on üles võetud tipprežissöör Jonas Åkerlundi poolt ning äärmiselt lihvitud, professionaalne ning seetõttu ehk liigagi steriilne, siis "Day of the Gusano" sisaldab lisaks kontserdile ka klippe lavatagusest, käib kaasas fännidega ning vestleb bändimeestega. Kui veel neid kahte kontsertfilmi võrrelda, siis üldiselt kõlab Rammstein üsna sarnaselt sellega, milline ta on ka stuudioplaatidel, Slipknoti kõla on aga kõvasti toorem. Ei teagi, kas asi on taotluses, Slipknoti puhul kehvemas helikvaliteedis või mus endas, kes ma Rammsteini lihtsalt paremini tean. Slipknoti filmi autor on üks bändiliikmetest, lavapersoonina Kloun, Shawn Crahan. Ausalt öeldes paistab see muidugi filmist välja ka, vähemalt mulle tundus, et see mees oli kaadris kõige rohkem. Eks ta ole oma lavakujuga vaeva ka näinud (mitte, et teised ei oleks) ja kes see ikka koera saba kergitab jne. 

Kui keegi ei tea, siis Slipknot on bänd, kes kasutab laval nö alter egosid, maskidega tegelasi, keda tähistatakse numbritega ning kes kõik kannavad erinevaid, erinevas õõvastusastmes maske või näomaalinguid. Need on aja jooksul ka muutunud ning vanu kostüüme sai näha Slipknoti muuseumis, mida esitleti Knotfestil, mis siis on Slipknoti liikmete algatatud festival, mis on toimunud aastast 2012 erinevates asukohtades ning mis toimus "Day of the Gusano" filmimise ajal ka Mexico Citys. Filmi ajal oli mul Corey Taylorit vaadates pidevalt "ma olen seda kusagil näinud"- tunne ja siis välgatas, keda tema seekordne mask mulle meenutas - muidugi Lornet ehk Krevlornswath'i Deathwok'i klannist ehk saatejuhti Joss Whedoni sarjast "Angel" :) 

Tegelikult ma Slipknoti teisi tüüpe (keda on kokku lausa 9) peale laulja Corey Taylori väga ei teagi. Mul oli algusaegadel suur eelarvamus selle bändi suhtes, sest see läks järsku jube popiks ning loo "People = Shit" alusel eeldasin, et tegemist on mingi emo-juraga...Hiljem avastasin enda jaoks Taylori teise bändi Stone Sour ja sealt kaudu jõudsin tagasi Slipknotini, mille mitmed lood mulle vägagi sümpatiseerivad. Filmis hämmastas mind seegi, et tüübid ei ole sugugi enam esimeses nooruses, vaid päris mitu on sellist korralikult ülekaalulist habetunud vanameest, keda pigem kuskil Pandikunnide või Jääraja rekkameeste (ärge küsige, miks ma neid tean) saates ette kujutad. 
Fänniks ma ennast ei loe, kuid kuna see bänd siiakanti ilmselt iialgi ei satu (no mine sa tea, muidugi) ja lavashow on neil vinge, siis miks mitte kinolinalt seda kaeda. Pealegi enamasti on kontserdil osalemine ja selle ekraanilt vaatamine kaks väga erinevat asja. Kohal olles ei pruugi sa mitte midagi laval toimuvast näha (eriti kui sa oled kämbu nagu mina) ning kogemus on pigem füüsiline. Corey Taylori hääl on siiski absoluutselt võimas ning selle puhtus ja ulatus sai kogu selle lärmi taustal eriti selgeks.

Lisaks kontserdile näidati filmis ka fänne. Slipknoti fänne kutsutakse koondnimetusega "Maggots", mis oli kino kodukal "ussikesteks" tõlgitud. Mu meelest on see naljakas, meenub kohe kunagine vahva arvutimäng "Worms". Ma tõlgiks Maggotid siiski vakladeks. No sisu on sama, aga tunnetus erinev : "Liha oli ussikesi täis" vs "Liha oli vaklu täis". Igatahes pole raske aimata, millest see nimetus tulnud on, nimelt meenutavad lava ees mäslevad fännidehordid ülalt vaadates üsnagi vingerdavaid vaklu.  

Fännid olid armsad - üks oli endale terve bändi käsivartele tätoveerinud - üheksa venda, see pole mingi naljaasi! Teisele tahtsid vanemad autot kinkida, aga poiss tahtis selle asemel Slipknotti näha ning ostis auto raha eest piletid, lennukipiletid ja ööbimiskoha Mexico Citys - meil siin ei pea keegi omal maal kontserdi nägemiseks sellises ulatuses väljaminekut tegema. 
Selline südamlik filmike oli, mu kõrval istunud turske noormees pühkis paar korda häbelikult nägugi, minul pärast kõrvad veidi valutasid.

kolmapäev, september 06, 2017

Elu on ebaõiglane ja sina pole selles süüdi

Hakkasin täna süütunde põhjuste üle mõtisklema. Et millest see ikkagi tuleb, et inimesed kipuvad neid tabanud halbade asjade juures sageli iseendal süüd nägevat, kõike enda vigade tagajärgedeks pidama. Ma ei oska muidugi kõigi eest rääkida, aga mulle tundub, et see pole sugugi mingi erandlik tundmine.

Kui mõelda tagasi lapsepõlve, siis meenub kohe, kuidas mingi ebaõigluse puhul täiskasvanutele kaebama minnes, küsiti alati kavalalt sult endalt: "Aga mida sina tegid?" ning siis selgus alati, et just sina olid see, kes midagi valesti oli teinud - kas enne ebaõiglust seda välja kutsudes või siis pärast, juhtunule adekvaatselt reageerimata. Mida see laps sellest õppis? Kes õppis seda, et ju ta siis ongi ise süüdi, kes õppis seda, et vanematelt pole mingit õigluse paikapanemist loota. Õnnekombel õppisin mina ainult viimast, olin lihtsalt loomu poolest endast heal arvamusel ja trotslik plika. Samas, nüüd vanemana, mida ma ise teen - ütleme, et laps kõrvetab käe vastu pliiti, millest ma tal mitmeid kordi eemale olen palunud hoida. Jah, panen jahedat peale, aga samal ajal kaagutan: "Mida ma sulle sada korda rääkinud olen?"

Siit mu meelest kaks põhilist asja, mis seda süütunde omaks võtmist süvendavad:
1. Uskumine maailma tasakaalu ja loogilisse ülesehitusse - ükski halb asi ei juhtu põhjuseta, igas asjas on alati kaks poolt.
2. Tagantjärele targutamine. Selles oleme me kõik äärmiselt osavad. Aga see on absoluutselt kasutu.

Millegipärast on see nr 1 inimestele nii südamelähedane. Uskumused ja religioonid on sellele üles ehitatud - karma, taevas ja põrgu, ohverdamised, esoteerika. Ükski asi ei juhtu niisama. Ma ei ole Maarja Kangro "Klaaslast" veel lugenud, aga intervjuudest on kõlama jäänud ütlus: "Vahel on si** lihtsalt si**".

Teisalt, loomulikult on igas asjas alati kaks poolt, see ei tähenda ju aga automaatselt seda, et mõlemad on süüdi. Jah, purjus peaga miniseelikus pimedal tänaval kooserdamine toob kaasa selle, et on keskmisest suurem oht vägistatud saada, kuid see ei tähenda, et need oleksid põhjused, miks vägistati või see kuidagi vägistaja süüd vägistatu peale lükkaks. Samamoodi ei kergenda ju vägistaja süüd see, kui tuleb välja, et tal endal oli raske lapsepõlv ja ta langes ahistamise ohvriks. See ei ole kellegi vastu sümpaatia tekitamine või "saatana advokaadi" mängimine vaid lihtsalt tausta avamine mu jaoks.
Aga just siin tuleb mängu nr 2 - inimestel on tohutu vajadus tagantjärele targutada, asi enda jaoks selgeks teha, hakatakse ahastama stiilis: "Kui sa ometi poleks nii palju joonud! Seda seelikut selga ajanud! Üksinda pimedas kooserdanud! Kus, kurat, su mõistus oli!" Millegipärast ei öelda, et "Poleks sa ometi seda maniakki kohanud! Miks ta pidi just sel ajal seal kohas olema!" Ei öelda ilmselt seetõttu, et seda poleks keegi saanud kontrollida, see oli niikuinii meie käeulatusest väljas, erinevalt kokteiliklaasist või seelikust.

Kuidagi on need asjad omavahel segamini läinud ja tulemuseks on see, et ohver on ise süüdi selles, mis temaga juhtus. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad inimestega, seekord oli halbade asjade kokkulangemise tõttu see inimene tema, aga süüdi on siiski see, kes halba tegi ning tagantjärele targutamine ei aita mitte kedagi.

Samas ei ole ma ka selle poolt, et üldse mitte joomise või pimedas ringikäimisega seonduvaid ohte tutvustada, kuna see justkui paneks vastutuse ainult võimalikule ohvrile ning rääkida ainult seda, kuidas vastu kellegi nõusolekut ei tohi midagi teha.  Mu meelest veidi liiga ohtlikult ekstreemne lähenemine, eriti arvestades seda, et enamik kurjategijatest teadis ilmselt niigi väga hästi, et nende soovid ei kattu ohvri omadega.

Elu ebaõiglus saab mu meelest kõige rohkem selgeks igasugu loodusfilme vaadates, loodusliku valiku mehhanisme tundma õppides, loodust jälgides - millegipärast arvab aga suur osa inimesi, et nende kohta looduses toimuv ei käi...

esmaspäev, september 04, 2017

Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid.

Ilmselt kohalikku teadustraditsiooni au sees hoides õpetati kõigile minuga samal ajal TÜ sotsiaalteaduskonda sisseastunutele kohustuslikus korras sissejuhatust semiootikasse. Tõele au andes ei teadnud mina keskkoolist tulnuna sedagi, et seesugune teadus üldse olemas on ning vaatasin aukartusega noori semiootikatudengeid - nemad ilmselt taipasid, millega end sidusid.

Juba esimestest kokkupuudetest semiootikaga sai selgeks, et see on midagi hoopis teistsugust, kui ülejäänud mulle kui tulevasele riigiametnikule õpetatavad ained. Ma teen siin kindlasti mõnele neist liiga, kuid üldjoontes õppisime ajalugu: kes mida kunagi arvas, millise teooriaga välja tuli ja mis sellest kõigest mõjutatud sai. Teooriad ise endas midagi uut ei kätkenud, lihtsalt ajajoon sai selgemaks. Semiootikas aga ei saanud niimoodi kaasa noogutada: "ahah, väga loogiline, eks ma seda üldjoontes mõistsin ennegi, paneme nüüd aastaarvu ja nime ka juurde". Nagu ütleb Kalevi Kull siinsamas raamatus: "Arusaamine semiootikas ei ole /siis/ niivõrd avastus, kui avanemine." (lk 32). Tõepoolest, semiootika selliselt ka mõjus - sinu ees avanesid täiesti uued maailmad, mille olemasolust sul varem aimugi polnud. Ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et maailma selle pilguga vaadata. Tõeline Ahhaa-elamus.

Loomulikult tekkis mul sellest sissejuhatavast kursusest edasine huvi teema vastu ning eriti paelus  biosemiootika osa. Just Kalevi Kull oligi minu toonane biosemiootika õppejõud. Zoosemiootikat andsid nad Aleksei Turovskiga kahasse. Ma ei usu, et teistel tulevastel riigijuhtidel nii põnev oli kui mul (kõik need olid vabaained loomulikult).

"Aru saamise vägi" sisaldab endas Kalevi Kulli omapäraseid mõttelõike erinevatest artiklitest, intervjuudest, publikatsioonidest, need on omakorda teema põhjal osadeks jaotatud, leiab mõtisklusi teadusest, elust, bioloogiast, Eestist, looduse tasakaalust, selle kõige mõistmisest. Väga roheline raamat, ka kujunduselt  - imelised M. S. Meriani joonistused aastast 1705! Millegipärast mõjuvad need fotoeelsed ülitäpsed loodusjoonistused mulle palju rohkem kui tänapäevased tuunitud fotod. Sobib kauniks kinkeraamatuks (kinkida võib ju endalegi) igale loodusesõbrale, puutepunkt semiootikaga pole lugejale sugugi kohustuslik, sest mõtteid iseloomustab eelkõige loodushuvi, loodusarmastus ning roheline maailmapilt, mis näeb inimest looduse osana, mitte sellest eraldiseisvana või kuidagi kõrgemana. Paneb mõtlema isegi linnainimese, kes kõigega ehk nõustuda ei suuda, kuid kes pole loodusest veel ka päris võõrandunud. Meenutab Mikitat, aga on rohkem looduse poole kaldu.

Juhtus nii, et loen samal ajal lastele Eno Raua "Naksitralle". "Aru saamise vägi" võiks sobida heaks näiteks Sammalhabeme elufilosoofiast ja kes siis Sammalhabet ei armastaks?!

pühapäev, september 03, 2017

Jälle mingi eitede pseudoteema!

Ega ma vastu ei vaidle, ongi pseudoteema nagu enamik igapäevasest olmejamast, millest me end siin arenenud maailmas läbi peame närima. Räägin õpikute-vihikute kaanetamisest siis, millest kirjutab Ebapärlikarp ja just sattusin samasisulise postituse peale ka FB-s. Selle erinevusega siis, et FB-s just kurdeti, milline õudne kohustus see on, Ebapärlikarp väidab omast kogemusest vastupidist.

Teema teemaks, see mis minu valvefeministi tähelepanu köitis oli see, et Ebapärlikarp adresseerib juba pealkirjas (ilmselt alateadlikult) kogu teema emadele ning ka selles FB vestluses lugesin ridu nagu "Mul tegi ema, kas sulle ema ei õpetanud" jms.  Et siis selgelt puhtalt naiste probleem ? Mehed ennast selle jamaga ei vaeva? Isadel pole laste kooliminekuga mingit teemat?

Ja no miks see mu tähelepanu köitis, oli see, et ma olen tõepoolest üks uskumatult saamatu naisterahvas, eriti käelistes asjades ja kuna erinevas suuruses kilekaante olemasolu minu universumisse veel jõudnud ei olnud, siis meil tegeles paberite ja kleepuva kilega meespool. Ausõna, eelmisel aastal üritasin ise ja ei tasunud vaeva see paberi ning kile raiskamine, närvidest rääkimata. Ennast kiites võin öelda, et vihikutele võin ma pabereid ümber panna küll, aga paksema seljaga raamatud tekitavad nõutust, samuti on ulmeline see kleepkile (õnneks selgus Ebapärlikarbi kommentaariumist, et ses osas pole ma ainuke).

Arutasime just hiljuti emaga seda teemat, tema on nimelt ideaalne pakkija ja paberdaja, ta leidis, et küllap ma tema ämmasse läinud olen, vanaemal on ka alati kõik pakid käkerdised olnud...Pakkimisega on tänapäeval lihtne, saab kasutada lollikindlaid kinkekotte või teenuse sisse osta ega pea ennast vanaema kombel õigustama, et "tähtis on ju see, mis sees, mitte välimus!" Ema pidas seda esteetilise mandumise märgiks, mina võiksin vabalt õiguse ka vanaemale jätta. Lohakus, nagu mulle eluaeg korrutati. Jõhker patt.

*********************************************************************************

Kuna postitusele sai juba nii geniaalne pealkiri pandud, siis lisan siia hoopis teise teema veel juurde, selle pealkirja alla saab ju absoluutselt kõik panna! Nimelt üks mu tänapäevaseid muusikalemmikuid, Hands Off Gretel kirjutab oma Instagrami lehel nõnda:

"thanks to everyone who rocked out with us at LOUD WOMEN festival yesterday... we had such a fun time!! 🌸🌸⭐️💖 I would however like to say a massive SORRY to our male fans at the event that were humiliated by certain girls onstage in bands and in the crowd that felt the need to tell them to "get to the back, only girls to the front". Like WTF IS THAT? Who in their right mind thinks that is ok? That you can stand there and be applauded for being everything you stand against which is judgemental and sexist. I deeply apologise to a certain man in particular who was harassed by a woman in the crowd who told him to "get to the fucking back" assuming he was what? A creep? And then going and throwing his hat to the back of the room while other girls laughed. This is bullying... straight up bullying and we won't stand for that shit, feminism is wonderful, but it's women like this that give it a bad name for all of us. It's an embarrassment. FEMINISM = EQUALITY. Nobody should have to feel uncomfortable for their gender or the way they look. To be judged because they are male... can you imagine this the other way around? Could you imagine a guy telling a girl to fuck off down the mic just for enjoying his show? No never...😑 it's important for me to say this because I don't want anyone to lump us in what that sort of toxic feminism, can we even call it feminism? It's just elitist bullshit and everything we should be fighting against... fuck the divide! All gender, no gender.. who gives a shit! Music is for everyone and NOBODY should be cast aside. LOVE TO THE FRONT, HATE TO THE BACK? How about that?... *DROPS MIC*"

Girls To The Front oli tegelikult liikumine, mille algatas Kathleen Hanna omal ajal selleks, et pungikontserditel oleks ka naistel võimalik end turvaliselt tunda, mitte aga selleks, et öelda "Naised ette! Mehed kobige taha!" Seda loosungit niimoodi kasutades on täielikult muudetud selle sisu. Mitte arvestagem ka teistega, vaid eelistame ühte. Mulle tundub, et just seesuguse käitumise tõttu (mis tundub üha rohkem pead tõstvat) ei tahagi end keegi feminismiga seostada, sest selline feminism pole kindlasti võrdsus. Aga selle Hands Off Greteli postituse puhul rõõmustas mind see, et ka nemad näevad ideaalina soopimedust - mis vahet seal on, mis soost sa oled. Mu meelest on see kõvasti elutervem suhtumine kui erisust tähtsustav sooteadlikkus, mida palju propageeritakse (mis ei tähenda, et kohati seda vaja ei oleks, aga lihtsalt kõikjal küll mitte).

kolmapäev, august 30, 2017

Puudulik sotsiaalne kapital

Lugesin Ritsiku kokkuvõtet tema kangelaslikest (ei ole üldse iroonia siin, täiesti tunnustav märkus hoopis) tööotsingutest ja hakkasin mõtlema selle sotsiaalse kapitali peale.

Oeh. Ma olen seda hästi palju kuulnud, et enamik (häid) töökohti liigub ainult tutvuste kaudu. Ma ise olen siin üldiselt erand, sest oma esimese töökoha (mis muidugi andiski hea aluse järgnevatele) sain küll tutvuse kaudu, aga kahele järgnevale (rohkem mul neid ette näidata polegi) kandideerisin läbi konkursi. Minu vanuses võiks seda sotsiaalset kapitali juba tekkinud olla, kuid mu viimase (peaaegu 12-aasta) töökoht on olnud täiesti suletud süsteem st mul ei ole tööalaselt mitte mingeidki kontakte väljaspool enda mikroettevõtet, mis tähendab ühtlasi seda, et mitte keegi ei tea, millega ma tegelen, milles ma hea olen või kuhu sobida võiksin. Polkovnikule ei kirjuta keegi, et näe, tule meile tööle, sinu varasema kogemuse põhjal võiks meil pakutav sulle sobida! Mulle millegipärast tundub, et professionaalne areng just nõnda toimub?! No intervjuudes ju ikka mainitakse, et "ja siis kutsuti mind sellesse ettevõttesse seda ja toda tegema".

Ainus mingisugune professionaale ühendav võrgustik, millega ma olen oma tööelus kokku puutunud, oli Pare (Eesti Personalijuhtimise Ühing), mille liikmeks oli Tähtis Ministeerium ja mille üritustele-koolitustele mind siis maksumaksja raha eest saadeti. Ausalt öeldes oli see üks meeldivamaid (kui lausa mitte kõige meeldivam) osa mu tööst. Muidugi, mingeid tihedamaid suhteid sealt kellegagi mul oma lühikese tööperioodi tõttu ei tekkinud.

Lugesin ühest hiljutisest KesKusest intervjuud Rein Langiga, kes seal samuti sotsiaalse kapitali olulisuse välja toob - kuidas tekkisid suhted malevas ja kuidas need hiljem igasugu tööde ja asjameeste otsimisel ära kulusid - esimesena pöörduti ikka nende poole, keda juba teati. Sama teemat olen ma kuulnud ka korporatsioonide kohta ülikoolis (mõneti põhjendatakse sellega ka meeste suurt osakaalu juhtide hulgas - ollakse samast korporatsioonist välja kasvanud) või isegi kursustega. Ma ei tea, kuidas mujal ülikoolides praegusel ajal on, kuid Tartu Ülikooli igati tervitatav võimalus ise endale õppeplaan kokku panna, lõhestas teisest küljest tugevalt seda oma kursuse tunnet. Vaid alguses olid mõned suured sissejuhatavad massloengud, seal istusid koos poole ülikooliga, ja hiljem spetsialiseerus igaüks oma rada. Vähe oli neid, kes lähemalt suhtlema jäid.

Ilmselt võib sotsiaalset kapitali kasvatada ka igasugu ühishuvilistes ringides, trennides, huvigruppides jms. Aga kui su huvialad pole avalikku laadi? Või on pigem sellised, mis tööalases elus kuidagi kasuks ei tule?

Huvitav, et ma ise olen üsnagi selle vastu, et tuttavaid ja sõpru tööle võtta. Mu meelest on see kindlam viis suhted lõpetada, kui kellelegi raha laenamine. Ma alati imestan, kui mõne tuttava nime kandideerijate hulgast leian - kas ta tõesti ei näinud, et mina olen sellega seotud, kas ta tõesti kujutab ette, et mul on mugav teda juhendada, talle tööülesandeid jagada, palka määrata? Tahab ta tõesti mulle alluvaks tulla? Mina ise küll ei tahaks. Sarnasele tööpostile tuttavaga samasse ettevõttesse, miks mitte, aga ülemuse-alluva suhet ei iial. Siin on vist see asi ka, et kedagi tutvuse poolest tööle võttes, ma enda arvates kaudselt ka vastutan selle tegelase eest. Ja siis ma olen tõesti selline, et "appi, mida ta jälle mökutab? Nüüd kõik näevad, et mina smugeldasin selle loodri siia teistele nuhtluseks!"

teisipäev, august 29, 2017

Puhkusemuljeid vol 3 - Virumaa

Peale Pärnuskäiku jäid ilmad päris pikaks ajaks ilusaks, no nii paariks päevaks suisa ja me mõtlesime, et oma suvilas on ju samuti rand kohe kiviga visata, ei pea koristamismaksu maksma ega midagi ja nii me rohkem kui kaheks nädalaks sinna maandusimegi. Väikeste kõrvalepõigetega.

Nendest kõrvalepõigetest siis nüüd täpsemalt.
Näiteks käisime ära Eesti mandri kõige põhjapoolsemas tipus Purekkari neemel. Olime juba varemgi seal vaatamas käinud, aga siis katkestas paduvihm meie tee. Ligiduses on ka RMK telkimiskohad, mis mõlemal korral olid rahvast täis, lisaks rannikule iseloomulik mahajäetud sõjaväelinnak ning mingisugune arusaamatu kolmnurksete suvilate matmispaik vms (neid oli seal koos oma paarkümmend metsa all).
Tüüpiline kibuvitsane ja kivine pilt neemelt. Leidsime ka surnud ja pooleldisöödud hülge, aga pilt jäi millegipärast tegemata..
Avastamata kohti otsides meenus ka Toila Oru park, kust me tihti mööda oleme sõitnud, aga ajapuudusel on alati minemata jäänud. See viga sai seekord parandatud. Kuna territoorium on suur ja vaadata-jalutada palju, siis läbisõidukohaks see väga ei sobigi. Eks ta muidu veidi kurb vaatamine olnud, aga pankrannik ja sealsed vaated võluvad mind alati.
Tagasiteel oli minu ettepanek külastada Liimala rannas asuvat Tulivee rannarestorani ning seekord vähemalt mu plaanil ühtki puudust ei ilmnenud. Restoranist teadsin ma üldse seetõttu, et see kuulub ühele mu kursavennale ja seetõttu olen ma sealt päris põnevaid pilte näinud FB-s. No näiteks eelroaks räim tomatis, mis serveeritaksegi konservikarbis. Koht oli väga ilus, kohe restorani tagant algas rand, lastele meeldis üliväga kohalik lastenurk, kus igasugu vahvaid puust mänguasju (näiteks kokkupandav auto- või rongitee), vähemalt lapsed nõudsid kindlasti tagasitulemist. Ka lastepraad oli mõistlik (ei olnud viinerid ja friikad) ning meiegi toidud maitsvad. Oma õlu on neil ka. Kodukal on menüü ja muu info olemas, kui kedagi huvitab. Ausõna, ei tee tutvuse poolest reklaami :)

Karepa rannas käisime ka, kuhu varem pole sattunud. Huvitav on see selle poolest, et otse rannas suubub jõgi merre. Selline huvitav igamehe spa jalavann, kus ühes kohas on vesi hästi külm ja teises soe. Need valged taamal on suur parv luiki (st fotol pole pooltki tervest kambast).
No ja siis ühel päeval ringi sõites nägime, kuidas otse tee ääres kõndis keegi ja ämber oli silmini siiga ääreni kukeseeni täis. Et kui see ikka nii lihtne on, peab see meilgi õnnestuma! Mõeldud-tehtud. Ma avastasin endas Mikita mainitud jooni ja tõelise korilase olemuse. Imeline! Seeni saime ka muidugi ja esimest korda elus maitses üks enda tehtud toit sama hästi kui gurmeeroog restoranis. Kusjuures hiljem sügavkülmutusse pandud seentest tehtud kaste enam nii hea ei olnud (jaa, ma lugesin, et selle kohta on miljon teooriat, soolaga-võiga-ilma millegita-keeda-kuivata jne). Aga mets oli tõesti imeline, ma isegi jõudsin mõelda, et näe, midagi vanaema geenidest on ikka mulle ka pärandunud. Noh, seejärel meenus muidugi, et seente tundmist geenidega vist siiski edasi ei antud ja et vanaema tasemele küündida peaks ikka muid seeni peale kukekate ka ära tundma....
Siis jõudis aga pärale selle suve siiani viimane päev ehk 19. august, mil korraliku 30 kraadi välja viskas. Me otsustasime millegipärast rannas viimase võtmise asemel jälle ringi sõita ning alustasime Kunda lähedal asuvast Hobuvärava talu miniloomaaiast. Enne talu juurde pööramist jäi ette aga Malla mõis, milles tundsin kohe ära kuulsa filmi "November" olulise võttepaiga (sealt madalalt katuselt see mõisapreili alla kukkus):
Peale loomade vaatamist (talu peremees tegi huvitava ringkäigu) suundusime Lontova seiklusparki. Ütleme nii, et mind see puude latvades kõlkumine üldse ei tõmba. Ma tean ette, et ega ma hakkama ei saa ja nägin päris paljusid, kes rajad pooleli jätsid. Me ise ronima ei hakanud, lasime lastel lastealal paar tundi möllata. Mitte et see lasteala nii tohutu oleks olnud, aga lapsed ikka leiavad endale tegevust. Park ise on muidu ilus ja korras, kenad vaated ja võimalus ka niisama lebotada ning kohvikus passida.

Kundas ei saanudki "Gunnar Grapsi rusikaid tunda", lahkudes tegime peatuse võimsa vaatega Kukerpallimäel:


Vahepeal lugesin siin teiste blogijate kogemusi seoses erinevate spadega ja pean ikka sellest ka kirjutama. L. läks nimelt korraks koju tagasi, et laudpõrandat õlitada ja ma mõtlesin, et lähen siis selleks ajaks lastega Rakvere Aqva-sse. Pühapäeval vastu esmaspäeva on seal kliendikaardi omanikele öö 65 eurtsi standardtoas. Meie tuba nägi näiteks välja selline (kass on isiklik ega kuulu standardvarustusse ja see tekst fotol on minu viga):
Ehk siis puhas luksus. Kui ma nüüd võrdlen seda näiteks tolle Jurmala viietärnikaga, millest siin blogis pilte nägin, siis ma olen õnnelik, et seal omal ajal 180 euro eest tuba ei võtnud (paar aastat tagasi oli selline letihind). "Slaavi maitse" ütles isegi L. nende piltide kohta, eriti need vannitoaplaadid. Ma ei tea, ma ei ole eriline snoob, aga no viis tärni sisustuse eest, mis ootab sind pmst igas suvalises paneelika korteris?! Aqva tube saab piiluda siit. No on ju vahe?

Ahjaa, veel tahaks imestada selle üle, kuidas, KUIDAS suudavad nii paljud inimesed oma lastega ühes voodis magada?! Mulle piisas sellest ühest, peaaegu magamata ööst, sest Mikro mu kõrval väänles igas võimalikus poosis, ma pidin kogu aeg peale passima, et ta voodist alla ei veereks (voodi oli nii kõrge, et meetrisel oli raskusi sinna peale saamisegagi), ta vehkis kätega, norskas, rääkis unes jne. Mini otsustas magada lahtikäival tugitoolil, kuigi oleks ka vabalt voodisse mahtunud, aga tema juba teadis, et ta öistele vähkremistele teevad lõpu ainult kindlad ääred ümber (kodus meil on nari ja seal ei ole neil kummalgi erilisi väänlemisvõimalusi ja mis peamine, mina teise tuppa ei kuule seda). Mini seevastu tegi läbi une selliseid hääli, et ma pidin kaks korda tule põlema panema, et näha ega ta voodit täis pole oksendanud (no nagu ta Pärnus tegi) - ta näeb vist pidevalt und söömisest või ma ei tea, miks ta sedasi mäletseb...Õudne!

Ja siis mingi hetk jõudis kätte mu sünnipäev. L. õnnitles hommikul sõnadega "Palju õnne juubeli puhul", mida mul sel aastal siiski ei olnud, aga no jõuad sa neid numbreid meeles pidada. Ma saan aru, et mu kingituste hunnik ei avalda kellelegi muljet (päev peale enda sünnipäeva nägin ühe minuga samal päeval sünnipäeva pidava 4-aastase kingituste fotot, kus segaduses mudilane paistab vaevu välja lilledemerest ja umbes 30 suure kingikoti vahelt...), aga siiski:
Lilli ma ei tahtnud, sest kass ei kannata konkurente, L. kinkis Freddy luulekogu, mille soovist ma eelnevalt kenasti teada andsin. Pärast kinkis ta selle kollase Nokia 3310 ka, sest algselt ma seda ikka ei tahtnud, aga no poodi olid kollane ja punane ka müügile tulnud ja kollast oli suisa see ainuke eksemplar! Värviline telefon, saage aru! See on ainuke, mis loeb, no nagu autodegi puhul, et mis värvi ta on. Napakad telefoniarendajad teevad ju kõik telefonid ühtviisi kobakad ja mustad, mina aga tahan pisikest ja värvilist.
Houellebecq-i olen kaua otsinud, aga see on kõikjalt otsas, nüüd "kolkapoest" leidsin ja tegin endale kingituse (arvustus: hea mõjus fänniteos, ma ei saanud pelgalt nende Lovecrafti lõikude tõttu korralikult magada - no taustaks olid meremüha ja pime mets ka muidugi, aga muidu - päris hästi avab mu meelest ka Houellebecq-i enda tausta). "Grammatika ülistuse" ostsin ka endale kingiks, ma loodan, et see on nii hea nagu räägitakse.

Ja oligi nagu kõik selle puhkusega, kuu aega tõhusalt raisatud!


esmaspäev, august 28, 2017

Puhkusemuljeid vol 2 - Pärnu

"Spontaansed" nagu me oleme, sõitsime killavooriga puhkuse teise nädala alguseks Tartu tagasi, sest sõber oli mokaotsast maininud, et soovib koos meiega saartele sõita ja siit üheskoos alustada tundus mõistlikum. Loomulikult teatas sõber pärast meie "Siin me nüüd oleme ja seiklusteks valmis!" telefonikõnet, et ta ikka ei tea ja ei saa ja võib-olla ja võib-olla ka mitte...Lubas ilusat ilma ja meie kükitasime nõutult Tartus. Algul mõtlesime omapäi saartele põrutada, aga Booking erilisi ööbimisvalikuid ei pakkunud. Mõtlesin siis (meenutagem eelmist sissekannet ja sealset vihjet sellele kui tõsiselt ma enda poolt orgunnitavaid asju võtan, eelinfoks järgnevale siis), et mis me üldse nii kaugele läheme, läheks äkki...Pärnusse? Viimati käisin ma Pärnus suvisel ajal rannas umbes 15 aastat tagasi...Niisama, koleda ilmaga spaatamas olen küll käinud ja sealjuures õndsalt ohanud, kui tore see kõik suvel oleks - seega, miks mitte. Ööbimisvariandiks olid kõigepealt majakesed tenniseklubi kõrval, aga L. avastas sama hinnaga katusekorteri Papiniidu uues "pilvelõhkujas", viimasel korrusel pealegi. Liiga hea, et olla tõsi? Loomulikult! Panin kohe bronni kaheks ööks, sest ilmateade lubas suve. Vaatasin siis, et mida hekki, kuidagi kolme öö hind tuli maksta? Ma olin raudselt kindel, et seda kusagil ei olnud, sest "ma ju lugesin kõik läbi", aga täna kontrollisin ja tõesti-tõesti, hästi pisikeses kirjas on all, et "hinnas ei sisaldu koristustasu". Nagu mida? See koristustasu oli muuseas ühe öö hind mitte mõni närused paarkend euri. Tühistada muidugi ka enam ei saanud. Mis te arvate, kui hästi ma magasin ööl enne Pärnusse sõitu? Loomulikult harjutasin oma peas läbi kogu seda tiraadi, mida ma üürijale välja paiskan, kui kohale jõuan....Mis te arvate, mis ma tegin, kui kohale jõudsin - loomulikult naeratasin mesimagusalt ja kirjutasin alla lepingule, kus muuhulgas kirjas, et tuleb ise koristada olemasolevate vahenditega...Päriselt. Selline möku olengi. Elasin ennast voodis väherdes välja ega tahtnud puhkust rikkuda.

Koht oli ju iseenesest äge, uus, korras ja mullivanniga kahetoaline korter. Vaade rõdult:

Ma olen ju Bookingus ka varem bronne teinud ja säärast "lisatasuga" susserdamist pole enne näinud. Kui on ilus koht, siis võiks viisakalt kallimat hinda küsida, ma oleksin olnud seda ka nõus maksma, aga nüüd jäi kogu ilust hoolimata kehv tunne sisse.

Aga Pärnust siis. Jõudsime kohale kõvasti enne check-in-i aega, sest ilm oli ju ilus ning otsustasime niisama randa jalutama minna. Tol esimesel päeval oli ilm veel veidi tuuline ja nii suundusime kõigepealt söögikohta otsima. Kujutate ette - ranna Steffani oli täiesti pooltühi! Ei saanud ju võimalust kasutamata jätta, sest varem pole sinna kunagi löögile saanud. Tellisime nelja peale suure pannipitsa, valisime mingi variandi küüslauguga, ise lapsi lohutades, et "ega seda niikuinii tunda pole". Huvitav oli selle Steffani pitsa juurest aga see, et tõepoolest kõiki komponente oli hästi tunda. Noh, saimegi meie rohkem. Ma ei tea, kas ta just Eesti parim pitsa on, mulle endale meeldivad üldiselt õhukesed Itaalia pitsad rohkem, aga seda me Steffanis ei proovinud. Midagi halba küll öelda ei ole, ka teenindus oli kiire ja sõbralik.

Kuna söödud saime üllatavalt ruttu, tekkis rattalaenutust vaadates uitmõte, et äkki rendiks "aga no kuhu me lapsed paneme ja no ilmselt ikka ei saa, aga no lähme igaks juhuks vaatama". Tuli välja, et kõike sai, isegi mitme lapse vedamiseks mõeldud kärusid. Me võtsime küll vaid lapsetooli, millega L. Mikrot vedas ja Mini sõitis ise lasterattal, aga igatahes väga hea, et nii laiad võimalused olemas on.  Rattal näeb ikka kõvasti rohkem kui autos ja jala ei suudaks lapsed eriti pikka maad käia. Ilmselt ma polegi Pärnut kunagi nii põhjalikult avastanud, kui seekord rattaga. Läksime selle "tagumise" sillani välja, kuskil pooleteisetunnine ring tuli, mööda jõeäärt on hea ja turvaline sõita, igasugu ägedad vanad majad läbisegi uute ja vähemägedatega ka. Õhtuks oli selg päikesest punane ja jalad väsinud, aga läksime veel ka rannas uitavate mägiveistega lihtsate lehmadega (pilti vaatasin, sain aru...)tõtt vaatama.
Nagu öeldakse, "iga asi on millekski hea", siis see meie ootamatu Pärnusse saabumine sattus samale ajale, kui mu vanemad Haapsalus olid ja sellega seoses tekkis plaan ellu viia vanaema viimane soov ehk siis Pärnu muulilt merre.

Järgmisel päeval pididki nad Haapsalust meie poole sõitma hakkama, me otsustasise neile vastu minna ehk siis Valgeranda. Valgerannas käisin ma samuti ca 15 aastat tagasi kui praamijärjekord lõputu tundus ja meid ööseks mandrile sundis, mäletan, et sõitsime siis lihtsalt autoga randa ja panime telgid üles. Praegu seda enam teha ei saa, rannas on seikluspark ning ka rannaäärne on korda tehtud. Samas on see siiski veidi "metsikum" rand kui Pärnu vms, vetelpäästet mu meelest pole ja rannatoole keegi ei rendi. Meenutas mulle veidi Peipsi Alajõe kanti.
See oli pmst see üks päev, mil oli päris suvi:
Oo ilus hetk, sa viibi veel!
Kaua me rannas ei olnud, sest juba tulidki vanemad ja me alustasime oma missiooni. Muul, kus vanaema oli veetnud oma elu õnnelikumad hetked. Mööda neid lõputuid kive ronides viskasime nalja, kuidas vanaema raudselt lippas siin kontsakingadel, sest selline ta oli. L. lastega andis üsna ruttu alla, sest lastele oli see ronimine selgelt ohtlik (nad ka ei teadnud, miks me sinna ometi ronime...). Ka mina tabasin end mitmel korral mõttelt, et äkki lähen üksi lõpuni - imelik oli tunda muret oma vanemate pärast, kogu elu on ju see asi vastupidi käinud. Lõpuks me päris tippu ei läinudki, sest seal olid kalastajad ja muud rahvast, vaid leidsime ühe sobiva koha enne. Igatahes see teekond päikeses keset merd oli midagi hoopis meeldivamat kui tuha sängitamine mulla alla. Ilmselt ka meeldejäävam. Õnnelik lõpp.

Meie salgake teel:

Pärast seda pingutust läksime Jahtklubisse sööma ja peale seda kui vanemad Haapsallu tagasi suundusid, läksime meie randa. Möödusime oma teekonnal ka kuulsast naisterannast, kuhu krutskivennast bussijuht kunagi mu isa koos klassivendadega lahti lasi - "Minge poisid, siit otse saab kohe randa!" Toona said nad naiste nahutamise osaliseks, meie austasime inimeste privaatsust ja läbi naisteala ei lõiganud. Rannas oli tore, päike õhtuks enam ei lõõsanud nii tapvalt, rahvast siiski jagus - täielik idüll.

Järgmisel hommikul oli taeva katnud tuttavlik hall ilgus, luksuskorteri rõdulgi oli jahe kohvi nautida. Mõtlesin kõigile neile õnnetuile rikkureile, kelle jaoks sellised ja kõvasti hullemad ilmaolud nende merevaatega rõdudel on tavapärane asi - meil siin mere ääres on tuul ja raju hoopis tavalisemad nähtused kui päike ja leitsak. Pakkisime kõik üsna ruttu kokku ja vaatasime, et jumala eest kuhugi mingit märki meist maha ei jäänud - võõrustajal oli õigus 10 päeva jooksul peale lahkumist lisakulud arvele lisada. Kuna krediitkaardiarved saabuvad kuuse hilinemisega, siis ega ma teagi, mis üllatusi veel ees oodata võib...No mullivann näiteks oli, aga lepingus sees, et vett tuleb säästlikult kasutada. Eks ma siis lasin lastel pooltühjas vannis lõbutseda...Ma olen ettevaatlik, noh.

Tagasiteel külastasime veel Tori põrgut ning käisime Viljandis Kõrgemäe tänavas autoga edasi-tagasi sõitmas...Üles on muide hirmsam minna, kui alla tulla.

Toris oli sombune, aga Viljandis juba päike paistis:


pühapäev, august 27, 2017

Puhkusemuljeid vol 1 - Linnanmäki

Nägin eile üht meemi, kus ohati, et suvi möödus sama kiiresti kui 14-aastaste FB-suhe ja endalegi üllatuseks noogutasin kaasa. Miks on nii, et kevadel talveriideid kappi pannes jõuad need alati veel nii viis korda välja võtta, aga suveriided võib juba enne augusti lõppu kindlalt ära pakkida? Minu puhkusest oli enamik talutava ilmaga, aga ikkagi oleks rohkem tahtnud. Esimene suvi, mida mäletan, kus ei tulnudki ühtki "kuumalainet". Üldse paneks selleaastasele puhkusele hindeks nii 4-, sest "midagi väga ei juhtunud", oli selline rahulik kulgemine üksikute väljapaistvate hetkedega. Samas olen ma käimasoleva aasta niikuinii juba ebameeldivate hulka liigitanud, ehk on asi hoopis selles. Või jäi inimsuhtlust siiski vajaka - oligi selline unelmate elu - kolime metsatallu ja hoidume tsivilisatsioonist, mitte ühegi tuttavaga puhkuse ajal ei põrkunud. Järelikult see mulle ikka ei sobi.

Aga hakkame siis meenutama!
Mis te arvate, kas kodulinnast suvilasse suundudes kass tegi ennast seekord juba poolel teel täis ja kas ta tagatipuks ka pissis saunalava alla või jah? Selline vürtsikas algus siis.

Meil oli plaan külastada Linnanmäki lõbustusparki Helsingis. Mina olin kuskil 20 aastat tagasi viimati käinud, teised üldse mitte. Läksime Viking Line'ga, sest neil olid paketis sees ka lõbustuspargi piletid ja seda eelmüügi hinnaga, lisaks läks nende laevuke veidi hilisemal ajal, me väga vara ei tahtnud ka tõusta, et Tallinna jõuda. Laev oli üsna väike, selline nagu meie saarte vahet käib, kõigutas korralikult, ma teiste käest ei julgenud reisi ajal küsida, kuidas neil oli, ma pidasin ise küll hinge kinni. Pärast sain teada, et isa sõbrad tulid samal päeval katamaraaniga, kõik näost hallid. Ilmselt meie laevakökats oli ikka suurem siis. Sadam on Vikingil ka veidi teises kohas kui Tallinkil, me lähtusime trammi valides sellest infost ja kõmpisime lollilt mitu kilti kesklinna, kuigi oleks võinud ka trammiga minna, aga "see polnud ju see number, mida meil vaja" - pärast tuli muidugi välja, et oleks võinud selle vale numbriga kesklinna sõita ja sealt edasi. Samas kõndides nägi veidi rohkem linna, miinuseks see, et mul, panikööril, vasardas pidevalt peas "me eksime ära, lapsed ei jõua enam kõndida, kõigil läheb tuju ära, me ei jõua sinna iial" jms. Miks? Sest see oli minu idee lõbustusparki tulla ja siis ma millegipärast tunnen end kõigi ja kõige, kaasaarvatud teiste inimeste enesetunde eest vastutavana. Oleks see L.-i mõte olnud, ma oleks rahus jalutanud.

Lõpuks saime trammile, sõbralik trammijuht lubas meile kenasti öelda, millal peab maha minema. Samas Linnanmäe piletikassas öeldi meile, et Vikingi voucherid saab käepaelte vastu vahetada kuskil pargis sees, kassades 11-12. Jõuame parki - miljon inimest, megajärjekorrad...Jälle mina: "Kõik on pekkis, miks me pidime siia tuleme, jälle minu totakas idee, me ei jõua mitte iialgi, mitte ühegi asja peale!" Tormasin nagu segane neid kassasid otsima. Mida ei ole, seda pole - on kassad 1-10, rohkem ei midagi. Ropp soome-ugrikeelne sõim. Veidi valedes kassades närve kulutades sain pihta, et kui ülejäänud kassade numbrid põlesid, siis 11-12 mitte ja seetõttu me nende olemasolu kohe ei märganudki. Ok, käepaelad olemas - kiire! Jaguneme, kes kuhu, kõike niikuinii ei jõua, valida tuleb ruttu ja mõistlikult! Mõistlikult alustasin eelkõige ma ise, kui seisin Mikroga lõõskavas päikeses ära esimese hirmpika järjekorra ja mõistsin siis, et sinna teda ikkagi sisse ei lasta, sest tal pole käepaela...Me nimelt talle ei ostnud seda, sest ta nibin-nabin meeter ja enamikesse kohtadesse niikuinii saanud ei oleks. Niisiis edaspidi otsisin kaardilt ainult tasuta kohti. Neid oli kogu pargi peale 10 ja nende otsimine sealt oli paras pähkel. Kui sul on käepael, ei pea muidugi sellega vaeva nägema, käid, kus tahad, aga tasuta kohad asusid üsna üle pargi laiali. Otsimise käigus unustasin ära selle, et minul ju oli käepael ning lisaks kümnele tasuta kohale oli ette nähtud veel mitu atraktsiooni, kuhu käepaelata lapse kaasa sai võtta...See meenus muidugi järgmisel päeval kodus. Õnneks oli Mikro entusiastlik ega põlanud ära mõnda kohta ka korduvalt külastada. Tema põhiline ihaldusobjekt oli küll "Õuduste tuba", aga sinna poleks ta nii ehk naa oma pikkuse tõttu saanud. Me Miniga käisime, oli täielik jama, eriti arvesse võttes, et järjekord majas sees, kus oli umbne, lookles nii 15 minutit, mind vähemalt torgati läbi istme selga (oligi selline agregaat), Mini ei pannud sedagi tähele.

Paari tunni tagant vahetasime L.-ga lapsi. Mikro on meil hulljulge ja tahab kõike proovida, ainult ühe ilgeima okseratta juures jäi mõtlikuks ja nentis, et sinna ta vist minna ei soovi, Mini seevastu on ara verega. Ma muidugi olen talle varemalt enda okseseid seiklusi lõbustusparkides ikka kirjeldanud ka, alles pärast sain pihta, et see oli ilmselt põhjuseks, miks ta päev otsa kaasavõetud saiakesi puutuda ei julgenud....Igatahes, mind ajavad öökima igasugu keerutamised, vana hea seest õõnsaks tõmbamine aga meeldib, seega utsitasin Minit ikka Ameerika mägedele minema. Helsingis on see vana klassikaline mägi juba viiekümnendaist. Uuem veega variant on ka, aga meie külastuspäeval oli see suletud. Veensin siis lapse ära, hetkel, mil turvatoru kinni pandi, ütles üsna paanikas Mini, et ta ikkagi mõtles ümber. Nojah, mis teha, hilja. Ma siis rõõmsalt teatasin, et see pole üldse hull, ainult see äge kõhust õõnsaks minemise tunne. Mini vaatas mind ja ütles, et see on tunne, mida ta elus üle kõige vihkab...
Edasi oli umbes nii:
Õnneks kui maha saime, kogus Mini end kiiresti ja nentis, et ilmselt ükski ta sõbrannadest SELLE peal küll ei käinud. L.-i saatsin ka Ameerika mägedele, sest mu meelest on see äge. Lõppkokkuvõttes jäi meil palju käimata, aga lapsed olid küll rahul. Teinekord tuleks ilmselt minna augusti lõpupoole, kui soomlastel kool juba käib või siis varem parki jõuda. Lapsed võiks ehk ka veidi vanemad olla, sest kuigi Mikrol oli oma atraktsioonide peal lõbus, siis mul temaga koos väga mitte ja enda käepael tundus kergelt raiskamisena. Samas nende kõige hullemate okserataste peale me L.-ga kumbki ei kippunud. Mõnede peal ma 20 aastat tagasi käisin, aga need "uued", mis juurde on tulnud, on veel hullemad. Me isegi arutasime, miks me sellised "pussyd" oleme, L. pelgas vanusest tulenevaid tervisehädasid, mina tean ette, et on suur oht oksendamiseks, kui toimub mingi õõtsumine (Helsingis olev suur viikingilaev näiteks, pidin surema omal ajal seal), monotoonne keerutamine (isegi tavaline kettkarussell ajab asja ära) või keereldakse liiga palju üle pea ( ma ei tea, palju see liiga palju on, aga peale lennusimulaatoris tiirlemist oli mul päev otsa paha, samas paar korda üle pea ei tee midagi).

Kokkuvõttes oli äge, ilm oli super hoolimata kohati tugevast tuulest. Tagasi tulles oli meil võimalus ööbida Tallinnas laevakajutis, aga otsustasime ikkagi suvilasse sõita, sest mul olid meigieemaldusasjad maha jäänud. Ok, hambaharjad ja muu ööbimisvarustus ka, aga see selleks. Esimest korda hoidsime lapsi keskööni üleval, laevas olid selleks eraldi lasteprogrammid ka. Üldiselt teist korda seda eksperimenti korrata ei sooviks, Mikro elas kuidagi üle, aga Mini muutus üleväsinuna küll üpris kiuslikuks. Seda ei leevenda ka kuidagi tõsiasi, et nad järgmisel päeval kella 11-ni põõnasid.

esmaspäev, juuli 31, 2017

Päkapikke pole olemas

Ma arvasin, et mul hakkas tänasest puhkus, aga tuli välja, et hoopis homsest hakkab. Ega vahet pole, ma niikuinii pole juba ammu midagi asjalikku teinud, aga tunne on ikkagi kuidagi teine. Ah, et ei olegi puhkus. Mossitan siis.

Puhkuseasendaja andis ka hommikul teada, et ta täna ei tule, on haige. Ma kohe ei osanudki muud öelda, kui "ok". Õnneks meenus L.-le, et neiul oli eile ju sünnipäev. Ega 21 pole naljaasi, ma nüüd tõesti loodan, et tal on lihtsalt pohmakas, mitte mingi kõhugripp käsikäes kopsupõletikuga vms. Mul nimelt see viimane vist on, juba nädal aega köhin nagu tuberkuloosihaige. Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti nõme olnud? Leidsin kapist mingeid ammuaegunud medikamente, tarbin neid, kuidagi imelik oleks suvel apteeki minna või kuidas?

Aga päkapikkudega seoses, loen parajasti lastele õhtuti mingit päkapikuainelist raamatut (kesksuvele sobilikult) ning seal oli peatükk, kus väideti, et päkapikud pesevad end ainult korra aastas. No milleks sellist jama kirjutada - üks kord aastas, kes seda usub! Pigem pidagu hügieenist korralikult kinni või ärgu pesku üldse, aga milleks see üks kord? Lastel oli ka hämming. Panin siis raamatu kinni ja hakkasin kardinaid ette tõmbama, kui Mikro järsku ütleb: "Päkapikke pole olemas!". Ma ei reageerinud eriti kuidagi, vist kohmasin mingi "ahah"-i, sest ma ei tea, kuidas 8-aastane Mini sellesse teemasse suhtub. Pärast hakkasin mõtlema, kas Mikro tõepoolest järgis seda loogikat, et kui üks asi loos on niivõrd üle võlli (pesevad korra aastas), siis ilmselt on terve lugu väljamõeldis? Mini seevastu küsis, et kas seal kirjas pole, mis kuupäeval nad end pesevad? Ohh jahh.

Muidu loen üht selle aasta raputavamat raamatut enda jaoks. Ma ei saa sellest kahjuks pikemalt kirjutada, kuna teema on äärmiselt isiklik ja selle loo peategelane on ise palunud, et see raamat ei ilmuks (ühest intervjuust lugesin), seega ei taha ka mina raamatule rohkem tähelepanu tõmmata. Hinnata ma seda raamatut ka ei oska, sest tegemist ei ole ju ilukirjandusega. Tegelased on päris, oma nimedega, otse elust ja naturalistlikud, pigem dokumentaal siis? Selline võiks olla mõni blogi, aga ükski blogija pole vist iial nõnda isiklikuks läinud va vist need, kellest keegi rääkida ei taha, aga kui nemad tegid kõiki oma tegusid negatiivses võtmes, siis raamat pole mu meelest ärapanemiseks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt tüüpiline uudishimulik inimene, kellele meeldib teiste inimeste mustas pesus sorida, aga midagi selles loos on, mis mind köidab. Ma ise usun, et pigem pakub mulle huvi teada saada, kuidas teised inimesed päriselt mõtlevad ja miks tegutsevad nii, nagu tegutsevad. Et siis päriselu on ikkagi huvitavam kui väljamõeldised?

Puhkust peaks olema kuu aega, ilmselt jõuab isegi päriselt elada. Mitte, et mul miskit täpselt planeeritud oleks, meil ju "sõltub kõik ilmast" siin. Ja seda ilma ma sel aastal väga ei julge usaldada enam. /Köhides eemale/

esmaspäev, juuli 24, 2017

Martina Haag. Midagi on valesti.

Mu meelest universaalne raamat, kuigi teada tõde on ka see, et üks suurimaid vigu, mida inimene teha saab, on enda mõttemaailma ja tunnete teistele ülekandmine. Siiski julgen olla küünik ning arvata, et truudus on juhuse puudus. Mitte siis selles kõige labasemas käsitluses (a la kui ainult võimalus antaks, küll siis petaks!) vaid selles mõttes, et armumise eest ei ole meist keegi kaitstud. Armumise vastu me ei pruugi saada, kuid petmine, see on siiski teadlik otsus. Tavaliselt petetakse, ka selles loos, kuigi mulle jääb selgusetuks, miks. Täpselt sama ebameeldiv on lahkuminek ka siis, kui petmist veel toimunud pole (aga sa tead, et sinna suunas olukord liigub), päriselt pettes jääb ju endale veel kehvem positsioon ja tunne sisse (see viimane sõltub kindlasti inimesest).

Martina Haag räägib naisest, kelle mees jätab ta maha peale 15-aastast kooselu, abielu ja kahte last (koertest-kassist rääkimata). Ma ei ole selles olukorras olnud, kuid tunnen ennast ära. Autor valgustab meid ka teise poole käitumise suhtes ning ka seal tunnen ma ennast ära. Üks pool saab šoki, sest maailma, milles tema elas, ei olnud tegelikult juba ammu, teine pool loodab sellest kõigest kiiresti välja saada, sest tema on ju ometi armunud ega taha kannatada. Üks loodab, et kõik see on arusaamatus, teine aga, et kiiremini selgeks saaks -  kõik on läbi, ei mingit arusaamatust. Võib-olla on meestel kergem selliseid otsuseid vastu võtta, ehk nad on vähem alalhoidlikud ja valmis riskima, kuid kujutan ette, et uuesti armunud inimesel on soost hoolimata väga lihtne teisele sel kombel haiget teha - ta ei jõua ju süvenedagi, ta on armunud! Armastuses ja sõjas on kõik lubatud - saa juba üle, näe, mina küll sain! (Imelik, et ma selline empaat olen, sest samas ei ole ma nõus seisukohaga, et "/petja/ peab elu lõpuni kandma oma reetlikkuse koormat. Seda, et ta seadis iseennast esikohale." Keda siis veel esikohale seadma peaks (mees ei kadunud raamatus ju nelja tuule poole, vaid täitis oma kohustusi pere ees edasi)? Kas tõesti peaks oma tunded alla suruma ja teise nimel armastuseta suhtes edasi tiksuma?

Üldiselt näeme me sellised lugusid pidevalt kõrvalt, nii nagu näeb ka mina-tegelane: "Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka." (lk 139) Mulle meeldib selle naise kuiv huumor.

Aga hoolimata sellest, et ta tundub olevat tore, ma tunnen ennast temas ära, ta ei ole seosetult halav abitu mehesõltlane, vajub ta mahajäetuse koorma all peaaegu kokku. Kas see võiks juhtuda ka minuga? Kas mina saaksin hakkama? Muidugi, jah, ilmselt küll. Aga, kurat seda teab?!

Lisaks lahkuminekule on raamatus aga ka teine liin, nimelt läheb naine eraldatud tundrumajakesse majavalvuriks. Sealne üksildus, ähvardav loodus, kummalised juhtumised, teevad raamatu hoopis meeldejäävamaks kui "lugu ühe mahajäetud naise kannatustest"  .  Mul oli pool raamatut tunne, et ilmselt tuleb kuskilt ikka mõni põhjamaine verdtarretav mõrv ka (eriti peale selle küüne leidmist), aga ses osas tuli pettuda (või pigem mitte, ega mulle laibad ei meeldigi nii väga...). Naljakas oli see, et raamatust kumas seisukoht, et norrakad on rootslaste jaoks umbes samasugused "ülbed ja ennasttäis vanemad vennad" nagu meile soomlased ja soomlastele rootslased.

Mis siis ikka valesti oli, kui pealkirjast vihjet otsida? Mulle väga meeldis see tõlgendus, mille peategelane ühest loetud krimkast leidis: "Kas sa tead, mis on intuitsioon? See on seni sorteerimata informatsioon, mis ei ole veel õiget vormi võtnud." (lk 94).*
Mulle tundus, et selles raamatus seesugust sorteerimata informatsiooni jätkus ning samuti leidus siin päris mitu vägagi tabavat järeldust. Aus raamat, iseasi, kas kellegi teise loost on üldse võimalik midagi õppida, lihtsalt tead, missugused kuristikud ja laukajärved endal võib-olla kunagi läbi tuleb käia.

* Täiesti teemaväliselt seoses intuitsiooniga - mis te arvate, kas need kaks "ma täna ikka ei saa tulla, äkki reedel?"-kandidaati lasid mu mõlemad reedel üle või jah?

kolmapäev, juuli 19, 2017

Vasaku jala kolmapäev

Mingi kahtlane tähtedeseis on vist jälle või vasaku jala päev (samas ma astun vist igal hommikul vasaku jalaga voodist, olen ju vasakukäeline ning magan voodis vasakul pool), sest lisaks sellele, et katki läks täpselt see pakiautomaat, kus minu pakk sees oli ja selle parandamisest mulle teada ei antudki nagu lubati (paki sain lõpuks ikkagi kätte) ja lõuna ajal leidis aset imelik intsident, kui söögikohta astus sisse Putini pildiga särgis musklimees, kes küsis juhatust vanglasse - tal olla üks roolijoodik üle anda, olin sunnitud täna lapsed kontorisse kaasa vedama.

Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.

Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.

Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.

Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.

teisipäev, juuli 18, 2017

Lõpuks kukkus toataimepostitus välja

Kõigepealt ikka õpetusi eluks, noh umbes selliseid nagu Rentsi kohtingunipid - kuidas jätta potentsiaalsele uuele kolleegile hea mulje endast ja ettevõttest, mida esindad - saada talle alustuseks foto endast, kus sa istud Ümarlaua baaris ja "naudid" Läti mustsõstrasiidrit. Ma olen alati imestanud inimeste üle, kes saadavad oma ülemustele endast kogemata poolpaljaid pilte või kellestki taga rääkides oma teksti just jutuaineks olijale edasi saadavad, aga no see paganama FB Messenger saadab paugust kopeeritud foto chatti edasi, pole vaja mingit entrit vajutada ega midagi! Õppetunnid: ära aja tööasju FB-s, ära kirjuta töö ajal blogi, vaata ometi, mis sul parajasti copys on, enne kui pastema kukud! Et mis ma tegin siis? Mis ma ikka tegin, ütlesin upsi! ja saatsin inimesele totralt naerva emoji, olgem ikka popid ja noortepärased. Pärast rahustasin end, et pole mõtet olematu maine pärast põdeda kah. Ega ta muidugi rohkem mulle ei kirjutanud, aga selles tuleks pigem süüdistada pakutavat palganumbrit :)

Aga muidu juhtusin lugema kommentaari, kuidas keegi on 20-aastane, aga ei viitsi enam absoluutselt väljas käia, see olevat noorte teema rohkem. Kodus külaliste võõrustamine olevat aga täiskasvanute teema. Meenus, et endal oli just teine festivalinädalavahetus, oleks ilma (rõhuga l-tähel siis) olnud, siis oleks kolmas. Teisalt lõi täna pähe mõte, kui mõttetu ruum see elutuba on - keegi seal aega ei veeda, meie oleme kõik oma magamistubades või siis arvutitoas, elutuba on põhimõtteliselt koridor eluruumidest kööki. Hmmm. Ei, külalisi võõrustada mulle eriti tihti ei meeldi tõesti, mis sest, et ise tavaliselt ei korista, seda enam on süümekaid. Ja mida sa seal kodus ikka niisama üksteisele otsa vahid? Ok, lauamänge võib mängida, aga juttu saab ajada ka huvitavamate tegevuste juurde, no näiteks muusika kuulamise taustaks. Kodus kõvasti muusikat kuulavad inimesed on aga hirmsad.
Ehk siis ma käin väljas ilmselt veidi teistel eesmärkidel ja ka veidi teistes kohtades, kui need, kes leiavad, et väljas käimine on noorte teema. Ma lähengi tavaliselt välja mingi ürituse pärast, niisama baari minna erilist mõtet pole. Eriti veel nii, et "lähme vaatame, mis toimub", see teema oli tõesti teismelisena ja ega kunagi midagi head ei toimunud. Oma seltskonnaga, oma üritusel, see on teine teema. Sõbrannaga ööklubisse on kõige nirum väljavaade - rääkida ei saa, vale muusika, ligitikkuvad lihaotsijad, kohustus tantsida jms. Ehk siis mu meelest ei lähe see veelahe kodusistujate ja väljaskäijate vahelt, vaid pigem sealt, mis on kellegi eesmärk ja huvid asja juures. Ega kodupidu võib ju ka olla stiilis "Viive 46"

Ja lõppu ikka midagi ilusat ka. Mul on üks posu kaktuseid, nimesid ega omadusi ei tea, mõned kasvavad, teised kiratsevad.  Üks, kes muidu kiratseb, ajas eelmisel aastal välja mingi karvase nutsaku, näe sellise, tegin õiehuvilise ämma jaoks pilti, tema ütles, et see on õienupp:
No lõpuks tõesti venis sealt ka mingi kohutavalt kole usjas asi välja, aga õit see küll ei meenutanud, oli teine lössis ja närtsinud moega. Mõtlesin, et ju polnud jõudu. Ka see aasta tekkis mitu karvast nutsakut, aga need kukkusid millegipärast üldse küljest. Eile vaatasin, et näe, ühest hakkab jälle see kole uss välja tulema, eks näis. Ning siis, täna hommikul:
Sihukesest koledast junnist tuli säärane ilus asi välja!:
Igatahes, jätkus seda ilu aga ainult mõneks tunniks, töölt koju tulles ootas ees samasugune lössis närtsinud õis nagu eelmisel aastal. Ilmselt õitses ta siis ka, aga ma lihtsalt ei sattunud peale. Kes ta on või miks ta nii teeb, ma ei tea.

Toalilled on üldse hämmastavad, vanas korteris ega ema juures ei elanud ükski pikka ega õnnelikku elu, siin lokkab siuke floora, et anna olla. Orhideed on nagu metslased, ei jõua enam ära toestada, paneks pildi ka, aga siis äkki tulevad fännid mulle akna alla. Ükspäev nägin pilti "imelisest aaloest, mis õitseb", pidada eriline haruldus olema, no mul õitseb iga aasta, õied laeni, igavene nuhtlus, pärast korja neid seemneid. Isegi kass ei jõua lilli piisavalt piirata. Ja ma ei väeta neid üldse, rääkimata taimedega vestlemisest või muust säärasest.


esmaspäev, juuli 17, 2017

Punkrock ja nostalgiabaar

Ka see nädalavahetus möödus festivalimeeleolus. Õnneks siin oma agulimiljöös, kuigi iga aasta leidub kurje inimesi, kes arvavad, et peaks ikka telgiga minema, muidu polevat õige. Minu jaoks on see ikka liigne kiusatus, kui ma tean, et kodu on jalutuskäigu kaugusel, aga mina pean ronima kuhugi külma ja niiskesse telki. Aga no maitse asi muidugi, eks ma olengi selline ärahellitatud linnainimene.

Igatahes Punk & Rock Festival 2017 Raadil siis. Esimesel päeval jõudsime kohale alles neljandaks bändiks, sest taaskord - mõned inimesed käivad tööl. Juba minek ise oli põnev, sest olin selga ajanud ühe seeliku, millest ma teadsin, et see veidi kipub üles kerkima. Noh, seekord selgus, et põhimõtteliselt pole võimalik sammugi teha, ilma et saba allapoole ei sikutaks. Ei olnud enam tahtmist testida ka, kas ta kerib end päris üles või jääb kusagil küsitavalt vulgaarse piiri peal pidama. Jalad olin unustanud ka ära plaasterdada, sest palava ilma (loe:+18) ja tankide koosmõjul hakkavad viimased hõõruma  - ehk siis pea iga festivali juurde käivad füüsilised ebameeldivused  - olemas. Eelmisel aastal oli ühel vennal kõhulahtisus, seega, mul läks isegi hästi.
Näe, ilus pilt tehti ka, kus pole isegi näha, et kuskilt kisub ja teisest kohast pitsitab:
No bändide juurde siis. Esimesena nägime Pedigreed, kes mu meelest laivis nii hästi ei kõla, kui plaadilt, aga võib-olla oli asi ka selles, et me istusime sel ajal lava külje peal, kus heli ehk moonutas. Järgmisena tuli Kurjam, mille ajal me ikka ette laulma ja tantsima ka läksime. L. pakkus end neile transaks ka, aga ei võetud teda. Seejärel pidi tulema Ziggy Wild, keda mina kordagi näinud ei olnud, aga kelle eest kolleeg mind hoiatas, et olevat Ammel neid eelmisel aastal näinud ja koo-huu-taav! Mina lugesin samal ajal, kuidas osa rahvast oli kurb, et nad ka sel aastal Ammel ei esinenud. Tagantjärele võin öelda, et meile kõigile täitsa meeldis. Hiljem kui L. lauljanna juukseid guugeldas, sain teada, et tegemist on sama neiuga, kes seeaastasel Eesti Laulul esitas lugu "Hey Kiddo" - vot see oli küll üks kole lugu, aga Ziggy Wild tundus palju toredam. Seejärel oligi aeg niikaugel, et lavale astus esimese õhtu peaesineja Herald, keda ma samuti kordagi näinud ei olnud ja vist isegi kuulnud mitte. Kui teised oigasid, et õudne klišeebänd ikka, ainult välgukujulised kitarrid veel puudu, siis minule meenutas veidi Iron Maiden'it, selline väga klassikaline hevibänd. Ei olnud üldse halb, pigem väga professionaalne, aga natuke igav. Samas fänne on sellisel muusikal palju.
Esimest korda Raadil toimunud festivalide ajaloos läksime koju taksoga, õnneks mitte minu initsiatiivil, aga siiski mu sügaval vaikival heakskiidul.

Teisel päeval teipisin jalad korralikult kinni, ajasin selga värske Iron Maideni särgi, mis osutus kleidiks ja mille Norra sõbranna mulle täiesti tasuta tõi, sest ma olin laikinud pilti stiilipeost, kus tal see seljas oli, aga tema sellele erilist kasutust ei leidnud - kasu kah sellest FB-st natuke. Juba eelmisel õhtul oli küpsenud plaan minna enne festivalile jõudmist läbi legendaarsest Ümarlaua Baarist. Me küll natuke petsime, sest kõhud sõime mujal täis ja heeringavõileib jäi maitsmata, aga elamuse siiski saime. Ümaras lauas istus mingi püsiklientide seltskond, kes meile rõõmsalt "Tere, noored!" hüüdis, me läksime tagasihoidlikult tagumisse ruumi. Joogivalik oli huvitavam kui tavabaarides, pakuti erinevat Läti toodangut. Interjöör jättis mulje ajamasinast (kuigi sellised nägid baarid välja ilmselt oluliselt enne seda aega, kui mina üldse mõnesse sattusin), huvitav disainielement oli konks baarilaes...Lõhnaga jõudis ka täitsa ära harjuda. Moodsate baaride eeskujul oli täitsa olemas suitsuruum, mis samuti omaette vaatamisväärsus - riidekappi meenutav ubrik, seinal käsikirjas hoiatus suitsetamise kahjulikkuse kohta.
Baarinoored:



Baarist liikusime kiiresti edasi kontserdipaika, sest üks inimene tahtis kangesti näha esimest esinejat kelleks oli Intrepid. Muidugi jõudsime kohale viimase loo ajaks, sest alati, kui sa loodad, et küllap see ajakava on nihkes, on ta täpne. Igatahes noorte meeste metalbänd on vist päris popp, nõnda palju rahvast pole ma esimese esineja (veel teise päeva esimese esineja) ajal ealeski lava ees näinud. Järgmisel bändil Münster juba publikuga nii hästi ei läinud, metalräpp pole vist enam in? Polnud kahjuks ka minu maitse. Järgmine bänd oli venekeelne Cube-A, keda ma ka varem näinud olin, selline täitsa tore slaavilik tantsitav rock-ska-funky. Peale seda tulid juba tuntumad pundid nagu Zahir tuntud headuses ja SS Robot, mis meie seltskonnale vist selle päeva põhibändiks jäi. Paar uut lugu tehti ka, mis ilmselt annab loota, et kunagi lähitulevikus on albumit oodata. (Ahjaa, mingi variant läks ju trükis vussi ja seda sai vahepeal soetada kui rariteeti). Seejärel tuli deja vu Amme Rockist, järjest esinesid Nyrok City ja Sibyl Vane, kaks neljast Ammel nähtud bändist.... Mulle meeldivad mõlemad, teisi tuli natuke veenda. Viimaseks esinejaks oli väljakuulutatud publikumagnet Vennaskond.
Tore oli, et hitte ei mängitud (Pille-Riini ja Hüperboloidi näiteks, ega ma pead ei julge anda muidugi, kontsert oli päris pikk), selle asemel kostitati hoopis vähemtuntumate lugudega (kui Vennaskonnal neid on). Ei tea, kas seda ette aimates või lihtsalt seltskonda peljates ei olnudki väga palju osse ja muud sellist rahvast end kohale vedanud. 

Koju läksime igatahes jalgsi, vihma ei sadanud kummalgi päeval, rahvast oli mu meelest rohkem kui varasemal ajal (sellele väitele järgnes küll vaidlus, olenes, mis bändi ajal enda ümber vaadati ilmselt), nägime rohkem bände kui tavaliselt kombeks - üsna suvine tunne tuli peale keset seda südasuvist sügiset.


reede, juuli 14, 2017

Et oleks rahu ja palju päikest...

Mu sõbranna elab Norras. Rääkisin talle eile, et äkki ma tuleks kunagi külla. Ta oli nõus, aga ütles, et peab enne endale uue elamispinna leidma, sest ütles vana üles ning uue otsimisega võib minna aega, sest tal on omad nõudmised ja neid on keeruline täita.

Ei, mitte selles mõttes, et balkon vaatega fjordidele või ainult ökoloogiliste materjalidega tehtud siseviimistlus - temal tuli nimelt mõte hakata pakkuma kriisiabikodu noortele, keda tuleb nende kodus valitsevate tingimuste tõttu sealt otsemaid eraldada, aga eelmine üürileandja sellega nõus ei olnud. Arusaadav tegelikult. Algul mõtlesin, et mis probleemidega lapsed need siis on  - alkohoolikute pered, koduvägivald jms. Hiljem tuli välja, et suur osa abivajajatest on sõjapõgenikud. Need lapsed olevat näinud oma elus selliseid asju, millest sõbranna rääkidagi ei tahtnud ning otse loomulikult on kõik kogetu ka nende psüühikat jms mõjutanud.

Teine teema, millest ta rääkis, oli nende samade põgenikest noorte tagasi saatmine kodumaale. Sellest teemast kirjutas ka J.H. Khemiri oma raamatus "Kõik, mida ma ei mäleta". Jah, loogiline, põgenik on ajutine põgenik, kui olukord vähegi lubab, võiks ta tagasi minna sinna, kus on tema kultuur ja juured. Paraku olevat reaalsus nende noorte puhul see, et tulnud Norrasse lastena, puuduvad neil igasugused seosed oma põliskodumaaga. Mida teeb see äsja 18-aastaseks saanud noormees, kes on harjunud moodsa ühiskonnaga, kusagil Afganistaanis, kus teda ei oota mitte kedagi, kus linna, kus ta kunagi sündis, enam olemaski pole? Ühte sellise saatusega poissi, keda sarnane tulevik ees ootaks, soovis mu sõbranna lausa lapsendada. Sest muud võimalust Norra riiki jäämiseks neil polegi - abiellu või saa lapsendatuks. Lapsendamisel tekkis aga sarnane takistus, mis isegi superstaar Madonna äärepealt kohtupinki oleks saatnud  - nimelt on nõutav tõend, et lapse pärisvanemad on surnud. Kus seda tõendit võtta aga täielikult laostatud maalt ja rusudeks pommitatud linnast? Mingeid muid tõestusi, et tegemist on "normaalse ühiskonnaliikme", mitte end täissöönud tulevase terroristiga, arvesse ei võetavat - ei soovituskirju tööandjalt, kiituskirju vabatahtlike keskusest ega muud sellist. Loomulikult, võib ka öelda, et mu sõbranna on naiivne, soojendab ussi põues, iga põgenik on potentsiaalne terrorist, see on juba rätipeade kultuuris - meiesuguseid vihata jne. Teisalt, natuke raske oleks armastada riiki, mis ütleb, et kõik meievahelised suhted ei loe, sa oled võõras, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mitte miski muu ei loe. Jah, aga kes siis Afganistaani üles ehitab? Miks mitte selle poisi sarnased haritud ja teotahtelised noored mehed? Mida nad siin meie heaoluühiskonnas kopitavad? Paraku on ilmselt naiivne loota, et Afganistaani-suguse riigi ülesehitamiseks piisaks vaid noorte meeste heast tahtest ja käiste üles käärimisest.

Mul on kolleeg, Ugandast pärit Rootsi kodanik, tipptasemel programmeerija. Küsisin kunagi, et Ugandas oled käinud, kuidas seal elatakse? Ta imestas, et miks ma peaks sinna muldonnide keskele tagasi minema, kust juba mu vanemad ära tulid, ma olen pisikesest peale Rootsis elanud, ma olen rootslane, mind ei seo Ugandaga mitte miski. Temal muidugi vedas, ta tuli Rootsi enne suurt pagulaslainet, kohanes hästi, võeti omaks. Ma ei kujuta ette, kuidas tema seisukohtadele vaadataks Uganda poolt  - ülbe kodumaareetur? Mulle tundub, et Eestis oma kodumaaga sideme kaotanud väliseestlasi niimoodi vaadatakse. Ometi on üsna selge, et suurem osa inimesi võtab nii vähemalt kolmandaks pagulaspõlvkonnaks endale uue kodumaa identiteedi. Välja arvatud juhul, kui omasuguste diasporaa uues riigis on piisavalt suur ja kokkuhoidev. Ehk siis see, mida moslemite puhul kõige rohkem peljatakse - getod, mis hakkavad ühel hetkel meie kultuuri "ära sööma". Kuhu see piir tõmmata, kas üldse on kuidagi võimalik selliseid piire tõmmata, tundub olevat ületamatu probleem. Suure pildi ja üksikisikute lugude omavaheline vastuolu sinna juurde.

Paistab, et mingit kokkuvõtvat hinnangut või moraali selle teema lõppu lisada ei saagi. Oleks tore, kui kõikjal valitseks rahu ja küllus ning kõik rahvad saaksid elada oma kodumaal oma põhimõtete järgi? Või siis see mulle lapsepõlvest meede jäänud mõte peale piiblilugude lugemist, et miks ometi oli vaja seda Paabeli torni ehitama hakata  - ilma selleta oleksime kõik ühesugused, räägiksime sama keelt ja jagaksime sama kultuuri...Aga loomulikult peaks see ühesugune kultuur olema selline, mis mulle sobib...