neljapäev, veebruar 02, 2017

Analüüsi seda!

 Daki FB-s jagas ja ma lugesin. Päris pikk jutt, ei sunni teid lugema, kokkuvõtvalt Daki sõnadega:
Kuidas TS mängib ohvrit, manipuleerib meediaga, kasutab ära white privilege'i ja feminismi (kui talle sobib), ja muudab narratiive. 

Lugesin lõpuni ja mõtlesin, vau, kus keegi on ikka töö ette võtnud. Uurinud, kogunud infot, analüüsinud, töötanud teooria välja, väga huvitav lugemine. Teiselt poolt jäi aga kuidagi kehv tunne sisse. Mitte üldse sellepärast, et ma suur Taylor Swifti austaja oleks, muuhulgas Courtney säutsus eile sellest, kuidas ta ei saa aru, kuidas mõned tema fännid on samaaegselt Trumpi toetajad (no pmst sama teema, millest ma ise eelmises postituses kirjutasin seoses punkbändide ja natsidega) ning pakkus, et tema meelest võiks Trumpi pooldaja kuulata näiteks....Taylor Swifti. Ma ei saanud siis sellest võrdlusest aru, aga peale Daki jagatud artikli lugemist ehk isegi aiman.

Aga miks siis ikkagi halb tunne, kui iseenesest oli artikkel huvitav ja silmiavav? (Kuigi ma 100% kõigega sugugi ei nõustuks seal). Täpselt sama teema, mis postuumselt kirjutatud elulugude puhul - maru põnev on lugeda, aga sellest hoolimata on see kohvipaksult ennustamine - teise inimese sisse me ei näe ning seetõttu on minu jaoks igasugune teiste inimeste analüüsimine halb stiil. Siia vist sobib see Eleonor Roosevelti tuntud tsitaat ka : "Great minds discuss ideas; average minds discuss events; small minds discuss people." Analüüsi palju tahad, teiste inimeste tegudes mingi mustri taga ajamine jääb nii või naa klatšiks. Täpselt samasuguse, meediaga manipuleerimist paljastava artikli saaks ju kirjutada ka konkreetseid nimesid nimetamata, aga see oleks kordi igavam, pinnapealsem ega kutsuks vaid inimestest huvitatuid lugema. 

Mulle tundub (enda näitel siis), et kõrvaltvaatajal on tõepoolest lihtne kellegi tegudes ja olemuses mustreid, mõjutusi, komplekse ja muud sellist näha, kuid tegelikult inimene ise ei pruugi neid absoluutselt teadvustada ega ka tegelikkuses neist mõjutatud olla. Lihtne näide on mu meelest see "sa oled tegelikult kade!" - see, et mingi käitumine ei meeldi, ei pruugi ega olegi enamasti sugugi kadedusest tingitud. Sageli on ka nii, et kui sa avaldad mingi fakti enda kohta - a la oled üksik laps, sellest või tollest tähtkujust, linnaosast, su perekond oli selline või teistsugune, haarab vestluskaaslane kohe sõnasabast kinni -  vot-vot, ma kohe aimasin seda, et sul selline taust on, see selgitab ära, miks sa teed nii või oled naa! Kui see on positiivne, siis me enamasti noogutame rõõmsalt kaasa, et no äkki tõesti jah, polegi nagu mõelnud nii, negatiivset enamasti näkku ei öelda, konstateeritakse lihtsalt selja taga. Hea nipp, mida kunagi kusagilt lugesin, oleks see, et proovida seesuguste inimeste peal luiskamistaktikat - no näiteks kui keegi su tähtkuju küsib, vastata midagi suvalist ja vaadata, kas inimesed leiavad ka siis paugupealt, et muidugi, raudselt, nad aimasid kohe, et sa just selle tähtkuju esindaja oled. Pidada toimima, ma pole proovinud. Inimestel on lihtsalt komme iga uus info olemasolevasse raamistikku sobitada ja sealjuures puslenurgad kenasti ära lihvida, et ikka sobiks. 
Great minds discuss ideas; average minds discuss events; small minds discuss people.
Read more at: https://www.brainyquote.com/quotes/quotes/e/eleanorroo385439.html

Tõde on aga pigem see, et me ei tea enamasti isegi, mis meid juhib ning mingite kindlate mõjutajate paikapanemine on enam-vähem võimatu. Kui isegi mina ei tea, miks ma käitun ja olen nagu olen, siis kuidas saavad teised seda analüüsida? Ma õppisin kunagi kõrvalerialana sotsiaaltööd ning selle raames sai päris palju psühholoogiat ka kuulatud  - on olemas palju erinevaid teraapia-koolkondi, mis on üksteisest välja arenenud, üksteisele vastandlikud, üksteist täiendavad, kuid pmst toimivad nad kõik katse-eksituse meetodil, ei ole olemas mingit ühte valemit, millega inimest "lahti teha". Milleks siis võtta kätte ja analüüsida teist inimest, kui välja tuleb ikka see, mida me ise näha tahame ja kuidas me ise maailma lahkame? Analüüsige selle asemel hoopis iseennast, palju tänuväärsem ja põnevam töö, sest endast köitvamat persooni te niikuinii ei leia! :)

9 kommentaari:

  1. TS analüüsimisel on teatud lootus, et su analüüs kedagi huvitab. Meelelahutus-tööstus töötab emotsioonide peal - kõikvõimalike emotsioonide, nii kõrgete kui madalate - ja seetõttu on inimese elus urgitsemisel vähemalt publik. Sirvisin viidat artikli läbi ja ütlen vaid "möh", sest mind ei morjenda ei TS isik ega muusika. Aga kuna miljoneid teisi morjendab, siis saab ajakirjanik või biograaf vähemalt öelda, et ta kirjutab kellegi või millegi jaoks.


    Iseennast analüüsides.. ei huvita see üldse kedagi. Ma võin ennast molekulideks lahti harutada, aga kes seda teada tahab või miks ma seda tegema peaks?

    VastaKustuta
  2. Mulle küll meeldib lugeda kellegi eneseanalüüse, sest sealt saab ju endalegi diagnoose laenata :) "Äkki mul on ka see häda küljes?!" nagu tädikesed vanasti üle aia arutasid.

    VastaKustuta
  3. ma ei tea, kas saab enam piinlikumaks minna, aga ma käisin praegu guugeldamas, kes on Taylor Swift ja sain aru, et ajasin ta mingi meeltesegaduse toel segi Hunter Tyloga :D ilmselgelt on mu pop?kultuuri alased teadmised jäänud umbes 6. klassi, mil klassijuhataja meid Vapraid ja ilusaid vaatama suunas ...

    VastaKustuta
  4. Ega jah, aastaid oligi tema ju põhi-Taylor ja ühtki teist tema kõrval polnud. Klassijuhataja suunas Vapraid ja ilusaid vaatama? Kõlab intrigeerivalt :) Ma ise küll ei vaadanud seda, ema vaatas, aga tema juttudest jäi mulje, et tegemist on ühe igavese liiderliku ja lastele sobimatu sarjaga - keegi Brooke mehkeldab kõigi meestega, ei vanane iialgi ning saab lapsi nii isadelt kui poegadelt :)

    VastaKustuta
  5. klassijuhataja jah, see oli ajal, kui soome pealt oli just hakatud seda sarja näitama (ehk noor keemik brooke ja ridge-caroline jne). meil vist kogu klassi tüdrukud hakkasid seda klassijuhataja soovitusel vaatama, aasta oli siis 1989 või 1990 (samal ajal jooksis soome pealt ka beverly hills 90210 (täiesti uskumatu, et mul see number ka veel meeles on ...) :D

    VastaKustuta
  6. Mingis USA bensukas ei saanud muidu maksta, kui pidid oma "zip koodi" sisse panema, mispeale mulle hüppas siis see 90210 ette. Popkultuuri tundmisest on mõnikord abi!

    Re:eneseanalüüs. Mul on tunne, et kõik blogijad võib sotsiaalse skaala keskpunktidest heaga kaugele eemale paigutada. Avaliku päeviku pidamine ei ole normaalne ja meie, need pidajad, järelikult samuti mitte. Okei, mõni teismeline kirjutab prooviks kaks lugu oma klassiõhtust või murtud südamest. Aga täiskasvanud inimene kirjutab oma elu internetti? Või kommenteerib kellegi teise oma? Mkmm.

    VastaKustuta
  7. a mida seal Facebookis siis tehakse? ma olen kuulnud, et seal olla massiliselt inimesi, kes oma elu tõsiasju jagavad. või siis need inimesed, kes lasevad sammulugejal oma trajektoore kuhugi pilve talletada.

    VastaKustuta
  8. Millegipärast arvatakse jah, et ei ole "normaalne". Samas, ega need arvajad ise väga ühtki blogi lugenud pole enamasti ja neil on arusaam asjast umbes selline, et kirjutataksegi detailselt oma elu iga aspekt üles. Eks selliseid blogijaid ole ka, aga ilmselt isegi kõige avameelsemad kaaluvad, mida avaldada, mida mitte. Noh, mu ema arvates ongi internetis ainult hullud koos ja inimeste internetti kadumine ongi kõigi meie hädade põhjus.
    Facebookiga on mul selline naljakas suhe, et sinna ma riputan midagi väga harva ja siis ka enamasti neutraalset kraami, sest mul on FB puhul alati võimalik mõelda, kes on mu sõbralistis ja mida keegi konkreetne inimene mingist postitusest mõelda võiks. Blogi puhul sellist listi pole ning tekib anonüümsuse illusioon. Võib-olla käivad kõik need keskealised sugulased ja minust väääga erinevad inimesed siin seda lugemas, aga ma eriti ei usu, et nad viitsiks. Ega neist Facebooki igapäevastest postitajatest kah hästi arvata, vähemalt minu tutvusringkonnas, kus paljudel inimestel pole FB kontotki.
    Ilmselt kehtib siin ka see üldine printsiip, et minu jaoks võõras - järelikult lollus.

    VastaKustuta
  9. Anonüümne12:40 PM

    Inimene toimibki ainult signaale analüüsides. :)
    https://www.youtube.com/watch?v=UpuaPfOuxB0

    VastaKustuta