Niisiis, seadsime auto nina reede õhtul Vasula suunas, kus järjekordne Amme Rock toimumas oli. Amme Rock on (vist) ainuke tasuta rockifestar Eestis ja ma olen sinna ka varem sattunud, aga lihtsalt läbi käima, mitte kaheks ööks koha peale jääma. Eks ma leppisin algul ka kolleegiga kokku, et kui ta tuleb, siis saan temaga kenasti õhtul Tartusse tagasi, aga teisalt ei tahtnud nagu väga pussyt ka mängida ja ostsin igaks juhuks uue, kuni - 5 kraadini mõeldud magamiskoti endale. (Ääremärkuse korras, pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas see - 5 kannatav uus või keskkooliaegne vana räbal, külm hakkab ikka, aga hea une saladus on hoopiski padi!).
Kohale jõudsime suhteliselt hilja, nii üheksa paiku, sest mõned inimesed pidid tööd ka tegema, õnneks mõned teised ei pidanud ja olid meile parklas suurema platsi välja vaadanud. Meid oli tulemas nii kolme telgi ja auto jagu, sellepärast. Päris telklasse me minna ei viitsinud, sest sinna autoga väga lähedale ei saanud ning pealegi oli seal eeldatavalt rohkem müra ja möllu, aga meie viisakate vanuritena (no sügavate mööndustega mõeldult) tahtsime ikka magada ka.
Nii, kui autost välja sain, hakkas kohe külm. Esimesest õhtust nii palju, et vaatasime ära Nyrok City ja Dead Furies'e, peale mida pidi tulema Revolver, kellelt ma kahjuks hindan vaid J.M.K.E. kaverlugu "Nad ei tea mu nime". Viimaseks esinejaks oli välja kuulutatud Evestus, keda ma õudselt näha tahtsin, sest juba kahel korral on läinud nii, et olen mingitel põhjustel nende esinemise nägemisest ilma jäänud. Noh, kahjuks tuleb nentida, et siinkohal oli samuti kolm kohtuseaduseks ja viimasteks helideks, mida ma enne magama jäämist telgis kuulsin, olid sõnad "There is no God!", aga Evestust ennast näha enam ei õnnestunud.
Enda arust ma magada üldse ei saanud, ilge külm oli, kusagilt kostis mingi vastik lärm ning peale pikemat vähkremist otsustasin minna ja korra majja lüüa. Kuidagi imelik oli, et väljas tundus valge olevat, aga mul oli targematki teha, kui selle fenomeni üle juurelda, valged ööd ja nii edasi, eks. Kedagi vaigistada ma ei suutnud ning sooja leidsin lõpuks autost, kuhu ma end tagaistme peale magama kerisin, kus magasin mõnusalt ja soojalt kuni hommikuni. Hommikul tehti mulle selgeks, et ma olevat siiski poole ööni üksinda telgis maganud ja alles vastu hommikut autosse ümber kolinud (ahhaa, sellepärast siis valge oligi!). Igatahes oli see lausa imeline, et ma olin selle jäise öö üle elanud. Tegelikult käis L. hommikul mind telki tagasi kutsumas sest tal hakkas kah külm (kus sa, krt, siis olid, kui minul külm oli?), aga mina oma soojast autost ei lahkunud.
Hommik oli imeline, päike siras selges taevas ning ma teadsin ette, et ka järgmise öö veedan ma mõnes autos, soovitavalt aga sellises, kus ka jalad sirgu saab panna, meie auto tagaistmel see ei õnnestunud. Kuna kontsert jätkus alles peale lõunat, otsustasime juba hommikul oma muusika peale panna (ma vihkan, ma vihkan selliseid inimesi, kes tulevad kontsertidele parklatesse oma mussi kuulama! Aga noh, tuleb oma standardeid muuta, seekord olime meie need inimesed.) Ega algul ei olnudki hullu, sai Rammsteini kuulatud jms, aga mingi hetk tuli välja, et mul on ühe tüübiga täpselt 2 lemmiklugu, mida kõik ülejäänud vihkavad. No too tüüp on diskomees, aga mul on jälle haiglaselt lai muusikamaitse ja nii me siis terroriseerisime kõiki nende kahe looga (jube, mul tööl täna PÄEV otsa kummitasid, ehk siis "selle suve lood"):
Lõpuks läkski nii, et jõudsime lava ette veidi enne kümmet õhtul, kui esinema hakkas Sibyl Vane. No ütleme nii, et kaks inimest meist jõudis, kellest üks olin siis mina. Teised tegid telgi juures diskot edasi. Seejärel toimus veel mitmeid kaootilisi liikumisi, mille tulemusena leidsin ma end ainsana olevat huvitatud festivali viimasest esinejast Motörizerist, see on Leedu kaverbänd, kes teeb Motörheadi lugusid ning nimetab end ambitsioonikalt "parimaks Motörheadi kaverbändiks". Ma küll ühtki teist Motörheadi kaverbändi kuulnud pole, aga parimaks kaverbändiks ma Motörizerit kindlasti ei nimetaks, peale seda Amme esinemist vähemalt. Kui ma neid vaatamast tagasi laekusin (jah, üksinda käisingi, nii tubli olen, tundsin ennast väga vaprana, ikkagi suisa neljas bänd ära näha 18 bändiga festivalil...), oli telkide juures õnnis vaikus ning kõik olid magama keeranud. Ma olin tegelikult juba enne diskomehe Mersu džiibi pakikale silma peale pannud ning kobisingi sinna magama. Ei mahtunud kahjuks ka seal täies pikkuses siruli viskama ning lisaks oli küljealune kõvem kui meie auto tagaistmetel, aga taaskord oli vähemalt soe. Õnneks avastasin ma alles hommikul, et pagasniku luuki seestpoolt lahti ei saa (või ei oska mina teha), võib-olla oleks ma seal klaustrofoobia hoo saanud, sest poleks pimedas selle peale tulnud, et üle istmete salongi ronida.
Igatahes hommik oli taas ilus, ärgates oli külmast kange telgirahvas juba üleval (ja said selle eest ka pahandada kõrvaltelgi rahva käest, mina autosse seevastu mingit kõnekõminat ei kuulnud) ning ka päike siras kõrgel. L. oli vahepeal puugi saanud. Käisime ka ujumas, mina muidugi mitte, sest isegi kogenumad väitsid, et vesi oli olnud nii külm, et silmamunadel oli seestpoolt valus hakanud. Sellise kogemuse järele ma ei igatse.
Ilmselt peaks ennast halvasti tundma, et ei andnud võimalust rockbändidele, kellest ma midagi eriti kuulnud ei olnud ja kuulasin selle asemel automakist uuemat rnb-d, aga kahju on siiski ainult Evestuse maha magamisest. Muidu oli tore, inimesed olid vahvad ning koht ilus.
*Huvitav seaduspära - mida vähem on öelda, seda pikem tuleb jutt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar