neljapäev, september 21, 2017

Vedel nisa

Ei tule juttu imetamisest või laktoositalumatusest, Hannes Võrno väljaütlemisest see väljend pärit hoopis. Aafriklaste käepigistus olla lõtv kui vedel nisa ja sellepärast mehiste käepigistustega harjunud Võrno seda vastu ei võtagi. Ei ole siin mingit lugupidamatust taga, lihtsalt pole õige mees ja kätt ei suru sellisel!

Lugesin just hiljuti "Minu Tansaaniat"  - väga tore raamat ja mis eriti hingekosutav - hinnanguvaba. Seal kirjeldatakse sama fenomeni - tõesti, meiesugused pole lõdva käepigistusega harjunud ning aafriklastel tõepoolest selline komme on. Huvitav muidugi, et "Minu Tansaania" autor on naine, temal ilmselt ka Võrno kätt ei suruks - no ei ole ju mehekäsi! Või kehtib väljend "mehekäsi" siin olenemata soost, peaasi, et aafriklane poleks? "Minu Tansaanias" üritatakse aga selle kombe taha näha - Aafrikas on kole palav, äkki seetõttu on ebamugav teise higist kätt võimalikult kaua enda haardes hoida? Hügieeniprobleemid ja arstiabi kehv kättesaadavus? Olgu, kuidas on, tegemist on kombega ja sealjuures mitte kuidagi kellegi heaolu kahjustavaga. Meie tugeva käepigistuse puhul täheldab "Minu Tansaania" autor aga hoopis seda, et sageli on see ebamugav ning tundub mingitsorti võimumänguna  - olen nii kõva mees, et sul kondid ragisevad, kui kätt surun! Võrno ilmselt seda hindaks ja noh, mis käesurumise hindaja see õrn naisterahvas niikuinii on.

Meil oli ka üks tuttav kunagi, mees, soomlane, kes "otsekui surnud kala pihku poetas", vähemalt mu ema väitis nii. Tuleb ikka korralikult suruda, sellised on meie kombed. Aga kas pole lugupidamatu teise terekäest mööda vaadata lihtsalt seetõttu, et ta teeb seda teistmoodi kui meie harjunud oleme? Ega mulle see põskedele suudlemise (teesklemise) komme ka väga ei meeldi, aga kui teise poole jaoks on see viisakuseavaldus, teen ikka kaasa, mitte ei kärata, et "meil pole nii kombeks!". Ma võin isegi öelda, et pole kombeks, aga ilma igasuguse seletuseta viisakusavaldusest keeldumine on selge lugupidamatus ja enda tähtsamaks pidamise demonstratsioon. Öelda, et siin taga pole mingit lugupidamatust on selge vale või nartsissismist tekkinud pimedus.

Loomulikult ei pea kõigi kommetega kaasa minema, ei pea toorest lehmaverd jooma või end ümberlõigata laskma - need üleminekud toimuvad mõnel sama kergesti kui kooseluseadusest nekrofiilia seadustamiseni jõudmine, aga käesurumine ei peaks küll ületamatuks kultuuriliseks erinevuseks tõusma.

teisipäev, september 19, 2017

Kehalisest vabastust ei ole

Ma olen ikka päris õnnelik, et sain käia koolis ajal, mil polnud olemas ekooli ega arenguvestlusi või muid kooli ja kodu koostööle suunavaid ettevõtmisi. Vanemad elasid õndsas teadmatuses sellest, mida lapsed koolis tegid või kas nad seal üldse viibisid...Mis tund oli koolis kõige parem? Vahetund? Ei! Parim tund koolis oli ikka see, kui olite sõbrannadega kambakesi kehalisest vabastatud ja võisite sel ajal, kui teised higihaisuses võimlas nõrkemiseni rahvastepalli mängisid, kooli kohvikus saiakesi pugida ja klatšida. Isegi selle rõõmu on nad lastelt nüüd röövinud!

Nimelt olevat haridusministeerium ikka vaadanud, et lapsed üldse ei liigu, on paksud ja laisad - teeme nii, et ka need, kes on vanemate käest kehalisest vabastuse välja nuianud (perearstid sellega ju enam ei tegele, lapsevanem peab ise tervise hindamise ekspert olema), peavad tunni mööndustega kaasa tegema, mitte niisama tunnis kaasas loksuma (rääkimata kuskil kohvikus aja parajaks tegemisest). Hetkel on Minil näiteks kaks korda nädalas ujumine - need, kes on nö "vabastatud", ujuvad lihtsalt veidi vähem? Või külmetavad ujumisriietes kolmveerand tundi basseiniäärel?

Loomulikult, haige laps ei peaks koolis olemagi ja sel juhul langeb see probleem ka ära, kuid "minu ajal" oli nii, et peale haigust jäeti laps mõneks ajaks kehalisest ikka kõrvale. Ilmselt seal mingi ratsionaalne põhjendus ka taga oli, miks perearstid selle vabastuse kirjutasid. Nüüd peavad õpetaja ja lapsevanem selle otsuse enda kanda võtma, arvestades seda, et pole erilist vahet, kas laps on vabastatud või mitte, kolmveerand tundi basseiniserval kügelemist on ilmselt kahjulikumgi kui veidi vees sooja saada. Kindlam on last üldse mitte kooli saata. Aga noh, juba toona armastas meie õpetaja toonitada, et enamik vabastatutest on niikuinii simulandid, arst on ära ostetud (mul kirjutas tõendeid ema, kes juhtumisi oli nii minu kui ka mõne teise pereõde, seega kindel korruptsioonimaik asjal, vähemalt õpetaja silmis) ja tema imeline tütar käis kahepoolse kopsupõletikuga ujumas ning polnud häda midagi...Eraldi teema on see, mis saab nendega, kel vabastuse põhjuseks punane M täht, nagu meil kooliajal oli. Siis seda aktsepteeriti, kuigi ühele klassiõele, kel M-i "kahtlaselt sageli" esines, pakkus kehalise õpetaja, et lasku end kontrollida, äkki on mõni kasvaja...Ma küll ei oleks tahtnud sel ajal isegi "natuke" tunnis kaasa teha. Äkki nüüd peab täpsemalt seletama hakkama, milliseid harjutusi ja miks sa teha ei saa? Ehk siis kõik oleneb sellest, milline kehalise õpetaja sulle satub ning millegipärast pole nende maine läbi aegade just parim olnud (leidub erandeid, loomulikult).

Klassijuhataja pakkus ujumistunni dilemmale mõeldes välja geniaalse lahenduse: "Loodame lihtsalt, et keegi haigeks ei jää ja peame need ujumistundide nädalad vastu!" Perearstid on aga kindlasti õnnelikud, et nemad enam puudumistõenditele mõtlema ei pea. Las jagelevad seal koolis ise.

esmaspäev, september 18, 2017

Autoriteet

Olin just töö juures lõpetanud Mart Juure uue raamatu lugemise (mu meelest tulevad tal kõige paremini välja naistegelased, eriti vanamutid...suudan samastuda paremini kui A-M. Penu peategelasega?) ja otsisin midagi uut, millega meelt lahutada, kui avastasin, et paljud blogijad on mingit isiksustesti lahendama asunud. Mõtlesin siis, et teen kah. Linki ei jaga, sest see oli kõige lollem test, millega ma kunagi kokku olen puutunud, no vähemalt neist, mis üritavad endast tõsiseltvõetavat muljet jätta. Ma sain tulemuseks vist, et olen "optimistlik aktivist" või midagi säärast jõledat...brrr. Hinnatavad väited olid muidugi ka sellised nagu "kellegi juttu kuulates noogutan tavaliselt kaasa/vaidlen vastu" - eee..see oleneb ju täielikult sellest, kes ja mida räägib?!

Mis mind sulge haarama  klaviatuuri (appi, ma trükkisin kõigepealt "klaviaator" ja hakkasin siis guugeldama, kas selline sõna ikka eksisteerib...) peksma sundis, oli aga viimane väide selles testis, mis kõlas umbes nõnda: "ülemus on minust tähtsam ainult tööl, muul ajal sõltub olukorrast" vs "ülemus on minust tähtsam alati ja igas olukorras". Oot, mismoodi?! Kus on see vastus, et inimestena oleme me alati ja kõikjal võrdsed, erinevad on vaid meie tööülesanded?

Ma hakkan kohe vahutama säärase koogutamise peale! "Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga,  ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!" Minu silmis on selline mõtlemisviis, kus ülemust endast tähtsamaks peetakse, täielikult vale ja taunimisväärt. Eks ma olen näinud selliseid küll, kes oma puhkuse ajast ülemusele rannas kreemi käivad peale määrimas, aga see on üldiselt siiski selline edukas pugemise taktika ja sõltub ülemusest, kuidas talle tallalakkujad meeldivad. Minusuguse jaoks on kole kuulata, kuidas keegi teist lipitsevalt ülemusekski kutsub, ma ütlen alati "juhatuse esimees, juhataja" või muu konkreetse ametinimetuse, mitte aga ülemus või boss. Keel ei paindu, noh. 

Ei meeldi mulle hierarhiad, ma aktsepteerin erinevaid tööülesandeid, mis aga ei tähenda, et need mõjutaks kuidagi inimese positsiooni sotsiaalses läbikäimises. Juhataja jaotab tööülesandeid, kuid ei kamanda. Mulle öeldi kunagi, et sellise suhtumisega on maru keeruline elus läbi lüüa (st head töökohta saada). Ma sellistes tingimustes "läbi lüüa" ei tahagi, kus ma edu nimel kellegi ees koogutama peaks. Tähtsas Ministeeriumis oligi tavaline praktika, et "madalamad" hoidsid suu kinni ja raputasid endale tuhka pähe (mulle öeldi konkreetselt seda väljendit kasutades, kuidas käituda, kui kellegi teise viga sinule omistatakse), sel ajal kui ülemused lõugasid ja ülbitsesid. Pärast imestati, et kuidas küll selliste isikuomadustega inimesed nii kõrgele on jõudnud. Ma ei tea, mis seal imestada, ise te ju sillutate selliste teed!? 

Õnneks, õnneks, igal pool sellist organisatsioonikultuuri ei kohta, seetõttu ma ei saagi aru, miks mõned inimesed vabatahtlikult neid isehakanud või pukkipandud autoriteete kummardavad. Tiitel "ülemus" ei tee kedagi teistest ülemaks.

Üks teemakohase konkreetse sõnumiga laul kah siia lõppu:
 

pühapäev, september 17, 2017

Olgu pühitsetud abort!?

See ei ole raamatuarvustus, mul on viimasel ajal üldse nii, et raske on mingit korralikku arvustust kirja panna, pigem tõukuvad loost muud mõtted ja tahaks neist rääkida. No kõlab tõesti nagu see legendaarne "milleks raamatuid lugeda, mul on endalgi mõtted peas" ehk siis minu puhul veidi kergem variant - lugeda ju võin, aga räägin ikka sellest, mida ise mõtlesin. Anna-Maria Penu "Eesti veri" siis.

Tausta pean veidi ikka avama, muidu ei saa - tulevik, aga mitte eriti kauge, mõnede daatumite järgi isegi pigem paralleelaeg praegusega, Eestis on võimul padukonservatiivne rahvuslik partei, mis muuhulgas on keelustanud abordi. See kõik jääb raamatus siiski pigem taustaks põhiloole - naine, endiselt abielus, aga armunud teise mehesse, jääb tollest rasedaks. Oldaks justkui õnnelikud, maimukesele nimigi valmis mõeldud, aga naisel jääb kripeldama ikka see, et päris nagu pole sellest eelmisest üle saanud. Äkki see eelmine suhe oli ikka see õige, äkki praegune pole, ma oleksin pidanud ju eelmisega lapse saama jne. Vaadatakse koos mingit kehva filmi, kus paarike üritab üle saada oma ühise lapse surmast. Mees küsib peale filmi naiselt - kas meie elaksime sellise asja üle? Naine ei usu. No ja siis ta lähebki ning teeb aborti. Et näha kas nende suhe elab selle üle? Raamatus võrreldakse abordivõimalust vabadusega.

Otse loomulikult pooldan ma seda, et naistel oleks võimalik aborti teha ja seda ükskõik, millise põhjendusega, aga see konkreetne lugu raamatus, mis näitena kirjas, mõjub mulle küll üdini võõralt. Umbes nagu kunagi Anna Karenina - lugesin ja imestasin, et kuidas nii saab, kas tõesti selliseid inimesi on olemas - tahab kedagi, saab tolle kätte ja hakkab seejärel kahetsema. Karenina ei armastanud oma "patusuhtest" sündinud last, "Eesti vere" peategelane loobub lapsest eos. Ta mõtiskleb varasemale ajale tagasi mõeldes: "Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi naistest, ja teeb endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega hirmus."

Novot, minu mõistus jookseb siin kokku. Ma olen täiesti võimeline "algul tahtsime ja pärast enam mitte"- tüübid hukka mõistma, sest minu jaoks on see enam-vähem sama kui "võtsime suveks kassi, aga linnas teda pidada ei saa, seega jätsime metsa"-teguviisiga. Vabadus vabaduseks, jah muidugi on mul õigus teha oma kehaga seda, mida ise tahan, aga mõned teod on justkui mõistlikumad kui teised. Ma ei suuda mõelda peategelasest kui kellestki, kes nüüd mingit suurt vaba tahte triumfi väljendas. Ilmselt ma olen konservatiiv selle koha pealt, aga loode, kes muidugi pole laps, on võimalus. Võimalus nii mulle kui ka talle endale. Äkki ma tõesti usun elusse nii palju, et igal juhul on võimalus ellu jääda väärt ära kasutamist ja kuidagi ebainimlik tundub kellelegi teisele seda võimalust keelata? Loomulikult, kui on oht elule, vägivald, äärmuslikud elamistingimused vms, aga kui on lihtsalt see oma mina, see, kes ilmselt kipub pigem üle mõtlema stiilis - äkki ei olnud see õige inimene, see õige aeg? Kas see pole siis pigem mitte egoism, kui inimesele loomulik vajadus vabaduse järele? Veelkord, ma ei soovi millegi keelamist, ma ei sõima ka kedagi näost-näkku mõrtsukaks, aga mu suhtumine sellisesse teguviisi on umbes samasugune, kui keegi ütleb, kuidas ta ei salli loomi. Selle kõige juures saan ma aru, et igaühel on ja peabki olema õigus enda valikute üle otsustada, aga teised ei pea neid ka heaks kiitma ning eriti küsitavatel põhjustel tehtud valikud ei ole minu silmis inimeste vabaduse parimad näited. 

neljapäev, september 14, 2017

Valikuvabadusest ja subjektiivses maailmas objektiks olemisest...või vastupidi

Tartus on säärane tore asi nagu kaasav eelarve, mis tähendab seda, et inimesed saavad välja pakkuda oma ideid linnaelu paremaks muutmiseks ning nende hulgast hääletab rahvas kaks parimat, mis siis linna eelarvest raha saavad. Päris toredaid asju on saanud selle abil ära teha. Seekord tuleb hääletusele ka üks idee, mis otseselt mind puudutab ning teeks toetuse saamisel elu paremaks.

Ma ei olnud aga endale teadvustanud, mida see "rahvahääletus" endast tegelikult kujutab. Mõtlesin naiivselt, et ideed võistlevad ja parim võidab. Ma ei tea, miks ma reaalsest elust nõnda võõrdunud olen, praegusel valimiseelsel ajal peaks ju näha olema, et võidab ikka see, kelle molu kõige suuremalt linna kohal kõrgub ja kes kõvemini karjub, mingid ideed ei huvita kedagi. Täpselt sama lugu on ka kaasava eelarve rahvahääletusega. Selle mind puudutava idee meeskond saatis kirja ja no andke andeks, see on puhas ja vastik agitatsioon. Käskivas kõneviisis ja vastuvaidlemist mitte kannatav, räägitakse "häälte püüdmisest" ja sellest, kuidas tuleks võimalikult palju värvilist reklaamipahna toota, et idee ikka kõigile silma jääks. Mulle hakkab see kohe koledasti vastu, hoolimata sellest, et plaanitav projekt on igati hea ja kasulik. Vahi, või talle ei meeldigi demokraatia, eks....Muidugi, mulle meeldiks, et raha oleks nii palju, et kõik kenad projektid toetust saaks.

Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks enesepromoga tegelema, mulle meeldiks, kui magavale kassile jookseks hiir suhu, talendid avastataks ilma nendepoolse pingutuseta. Ju ma olen konservatiivne selle koha pealt, lähtun vanasõnast "kes koera saba kergitab". Ma saan aru tähelepanust peale seda, kui "muna on juba munetud", aga igasugu konkursid ENNE seda kui asi tehtud, mis põhinevadki enesepromol, sellel, kui palju sõpru on ja palju laike saad. Mingid polaarretkedele kandideerimised, Orissaare tammed või kaunimate imikute valimised...Milleks see kõik, see pole ju objektiivne! Vot, objektiivne peab minu meelest olema, otsima lõplikku tõde. Mis Miss Universum? Kuidas me teeme kindlaks, et universumis tõepoolest mitte ühtki kaunimat olendit ei leidu? Ei taha ikka kuidagi leppida sellega, et elu ongi subjektiivne ning kogu maailm on su enda peas.

Oot, täiesti teemaväline, aga TT arvas hiljaaegu, et kes ei tahaks seksobjekt olla. Mu meelest on siin see vahe, mille Mai Loog "Minu Tais" välja tõi - kas seksobjekt või sekssubjekt. Objekt on justkui see, kelle teised välja valivad ja siis omatahtsi pjedestaalile tõukavad, seksobjektist mõeldes kangastub mulle alati see, kuidas mingid koledad ilatsevad vanamehed sulle nilbusi pilluvad ja käperdama tikuvad. Sekssubjekt on see, et sa saad ise oma olukorra valida - ilatsevatele nõmedikele ütled stopp! teie jaoks ma ei ole mingi seksobjekt, olen sekssubjekt neile, kes mulle meeldivad! Teie mind pjedestaalile ei tõuka, hüppan sinna ise kui tahan! Unelm, muidugi, katsu sa reaalsuses sikke lammastest eraldada, aga vähemalt oma peas võid seda teha ja öelda ei sellele, et justkui peaksid kõigile ilastamiseks väljas olema, kui juhtumisi seksobjektina paistad.

Kui valikuvõimalus ära võetakse, hakkab kohe paha. Isegi, kui eesmärk on hea, ei taha ma kuhugi silte kleepida, kogu suguvõsa ja tuttavaid hääletuskastide juurde vedada, kohe kindlasti esimesel päeval hääletada (ma ei saagi aru, mida see annab - ehk selle, et kui inimesed näevad, et mingil ideel on kohe alguses palju hääli, siis nad hääletavad ka selle poolt, sest pole mõtet oma häält raisku lasta - õudne idee, ma olen valimistel tihti oma hääle raisku lasknud ja hääletanud erakonna või kandidaadi poolt, kel pole erilist lootust valitud saada  - kui kõik ainult turvalisi variante eelistaks, mis mõte ülejäänutel siis üldse proovida oleks).

neljapäev, september 07, 2017

Slipknot - Day of the Gusano

Ma isegi ei mäleta, millal sain teada, et kinos kontserte näidatakse. Ma teadsin, et oopereid ja ballette ning kunagi oli The Doors ka, aga mõtlesin, et see erijuhtum. Eelmisel sügisel avastasin Rammsteini ametlikult kodulehelt koha, kus sai vaadata, kus esilinastub nende kontsertfilm "Pariis" ja seal pakkus Tartu Ekraani. Mõned kuud hiljem juhtus sama asi Black Sabbathi viimase tuuri kontsertfilmiga, mis peaks nüüd kuu lõpus esilinastuma ainult ühel õhtul kinodes üle maailma sh Ekraanis. Huvitav oli vaadata, kuidas mingid suurriikide fännid olid pettunud, et nende kodu lähedal ei näidatagi. Eesti väiksuse puhul on hea see, et ükski koht ei ole liiga kauge ja Foorum Cinema on olemas lausa kolmes linnas, kus siis need üheõhtuüritused toimuvad. Igatahes läksin mina üleeile kino kodukale vaatama, kas piletid on juba müüki tulnud ning avastasin, et järgmisel päeval on Slipknoti kontsertfilmi maailma esilinastus. Ja neid kontserte oli seal veel, David Gilmore ja Pearl Jam näiteks ehk siis tasub pilk peal hoida. Ma parem ei taha mõelda, mitu head asja ma võin olla maha maganud niimoodi...

Slipknot jäi õnneks maha magamata. "Day of the Gusano" on üles filmitud Mexico City kontserdil, kuhu bänd ühe viimase suurlinnana lõpuks esinema jõudis. Lõuna-Ameerikas on raskem muusika väga populaarne, paljudel bändidel on sealkandis üles võetud hiiglaslike mõõtmetega staadionikontserte, mis siinkandis lihtsalt võimalikud ei oleks. Kui Rammsteini "Paris" on üles võetud tipprežissöör Jonas Åkerlundi poolt ning äärmiselt lihvitud, professionaalne ning seetõttu ehk liigagi steriilne, siis "Day of the Gusano" sisaldab lisaks kontserdile ka klippe lavatagusest, käib kaasas fännidega ning vestleb bändimeestega. Kui veel neid kahte kontsertfilmi võrrelda, siis üldiselt kõlab Rammstein üsna sarnaselt sellega, milline ta on ka stuudioplaatidel, Slipknoti kõla on aga kõvasti toorem. Ei teagi, kas asi on taotluses, Slipknoti puhul kehvemas helikvaliteedis või mus endas, kes ma Rammsteini lihtsalt paremini tean. Slipknoti filmi autor on üks bändiliikmetest, lavapersoonina Kloun, Shawn Crahan. Ausalt öeldes paistab see muidugi filmist välja ka, vähemalt mulle tundus, et see mees oli kaadris kõige rohkem. Eks ta ole oma lavakujuga vaeva ka näinud (mitte, et teised ei oleks) ja kes see ikka koera saba kergitab jne. 

Kui keegi ei tea, siis Slipknot on bänd, kes kasutab laval nö alter egosid, maskidega tegelasi, keda tähistatakse numbritega ning kes kõik kannavad erinevaid, erinevas õõvastusastmes maske või näomaalinguid. Need on aja jooksul ka muutunud ning vanu kostüüme sai näha Slipknoti muuseumis, mida esitleti Knotfestil, mis siis on Slipknoti liikmete algatatud festival, mis on toimunud aastast 2012 erinevates asukohtades ning mis toimus "Day of the Gusano" filmimise ajal ka Mexico Citys. Filmi ajal oli mul Corey Taylorit vaadates pidevalt "ma olen seda kusagil näinud"- tunne ja siis välgatas, keda tema seekordne mask mulle meenutas - muidugi Lornet ehk Krevlornswath'i Deathwok'i klannist ehk saatejuhti Joss Whedoni sarjast "Angel" :) 

Tegelikult ma Slipknoti teisi tüüpe (keda on kokku lausa 9) peale laulja Corey Taylori väga ei teagi. Mul oli algusaegadel suur eelarvamus selle bändi suhtes, sest see läks järsku jube popiks ning loo "People = Shit" alusel eeldasin, et tegemist on mingi emo-juraga...Hiljem avastasin enda jaoks Taylori teise bändi Stone Sour ja sealt kaudu jõudsin tagasi Slipknotini, mille mitmed lood mulle vägagi sümpatiseerivad. Filmis hämmastas mind seegi, et tüübid ei ole sugugi enam esimeses nooruses, vaid päris mitu on sellist korralikult ülekaalulist habetunud vanameest, keda pigem kuskil Pandikunnide või Jääraja rekkameeste (ärge küsige, miks ma neid tean) saates ette kujutad. 
Fänniks ma ennast ei loe, kuid kuna see bänd siiakanti ilmselt iialgi ei satu (no mine sa tea, muidugi) ja lavashow on neil vinge, siis miks mitte kinolinalt seda kaeda. Pealegi enamasti on kontserdil osalemine ja selle ekraanilt vaatamine kaks väga erinevat asja. Kohal olles ei pruugi sa mitte midagi laval toimuvast näha (eriti kui sa oled kämbu nagu mina) ning kogemus on pigem füüsiline. Corey Taylori hääl on siiski absoluutselt võimas ning selle puhtus ja ulatus sai kogu selle lärmi taustal eriti selgeks.

Lisaks kontserdile näidati filmis ka fänne. Slipknoti fänne kutsutakse koondnimetusega "Maggots", mis oli kino kodukal "ussikesteks" tõlgitud. Mu meelest on see naljakas, meenub kohe kunagine vahva arvutimäng "Worms". Ma tõlgiks Maggotid siiski vakladeks. No sisu on sama, aga tunnetus erinev : "Liha oli ussikesi täis" vs "Liha oli vaklu täis". Igatahes pole raske aimata, millest see nimetus tulnud on, nimelt meenutavad lava ees mäslevad fännidehordid ülalt vaadates üsnagi vingerdavaid vaklu.  

Fännid olid armsad - üks oli endale terve bändi käsivartele tätoveerinud - üheksa venda, see pole mingi naljaasi! Teisele tahtsid vanemad autot kinkida, aga poiss tahtis selle asemel Slipknotti näha ning ostis auto raha eest piletid, lennukipiletid ja ööbimiskoha Mexico Citys - meil siin ei pea keegi omal maal kontserdi nägemiseks sellises ulatuses väljaminekut tegema. 
Selline südamlik filmike oli, mu kõrval istunud turske noormees pühkis paar korda häbelikult nägugi, minul pärast kõrvad veidi valutasid.

kolmapäev, september 06, 2017

Elu on ebaõiglane ja sina pole selles süüdi

Hakkasin täna süütunde põhjuste üle mõtisklema. Et millest see ikkagi tuleb, et inimesed kipuvad neid tabanud halbade asjade juures sageli iseendal süüd nägevat, kõike enda vigade tagajärgedeks pidama. Ma ei oska muidugi kõigi eest rääkida, aga mulle tundub, et see pole sugugi mingi erandlik tundmine.

Kui mõelda tagasi lapsepõlve, siis meenub kohe, kuidas mingi ebaõigluse puhul täiskasvanutele kaebama minnes, küsiti alati kavalalt sult endalt: "Aga mida sina tegid?" ning siis selgus alati, et just sina olid see, kes midagi valesti oli teinud - kas enne ebaõiglust seda välja kutsudes või siis pärast, juhtunule adekvaatselt reageerimata. Mida see laps sellest õppis? Kes õppis seda, et ju ta siis ongi ise süüdi, kes õppis seda, et vanematelt pole mingit õigluse paikapanemist loota. Õnnekombel õppisin mina ainult viimast, olin lihtsalt loomu poolest endast heal arvamusel ja trotslik plika. Samas, nüüd vanemana, mida ma ise teen - ütleme, et laps kõrvetab käe vastu pliiti, millest ma tal mitmeid kordi eemale olen palunud hoida. Jah, panen jahedat peale, aga samal ajal kaagutan: "Mida ma sulle sada korda rääkinud olen?"

Siit mu meelest kaks põhilist asja, mis seda süütunde omaks võtmist süvendavad:
1. Uskumine maailma tasakaalu ja loogilisse ülesehitusse - ükski halb asi ei juhtu põhjuseta, igas asjas on alati kaks poolt.
2. Tagantjärele targutamine. Selles oleme me kõik äärmiselt osavad. Aga see on absoluutselt kasutu.

Millegipärast on see nr 1 inimestele nii südamelähedane. Uskumused ja religioonid on sellele üles ehitatud - karma, taevas ja põrgu, ohverdamised, esoteerika. Ükski asi ei juhtu niisama. Ma ei ole Maarja Kangro "Klaaslast" veel lugenud, aga intervjuudest on kõlama jäänud ütlus: "Vahel on si** lihtsalt si**".

Teisalt, loomulikult on igas asjas alati kaks poolt, see ei tähenda ju aga automaatselt seda, et mõlemad on süüdi. Jah, purjus peaga miniseelikus pimedal tänaval kooserdamine toob kaasa selle, et on keskmisest suurem oht vägistatud saada, kuid see ei tähenda, et need oleksid põhjused, miks vägistati või see kuidagi vägistaja süüd vägistatu peale lükkaks. Samamoodi ei kergenda ju vägistaja süüd see, kui tuleb välja, et tal endal oli raske lapsepõlv ja ta langes ahistamise ohvriks. See ei ole kellegi vastu sümpaatia tekitamine või "saatana advokaadi" mängimine vaid lihtsalt tausta avamine mu jaoks.
Aga just siin tuleb mängu nr 2 - inimestel on tohutu vajadus tagantjärele targutada, asi enda jaoks selgeks teha, hakatakse ahastama stiilis: "Kui sa ometi poleks nii palju joonud! Seda seelikut selga ajanud! Üksinda pimedas kooserdanud! Kus, kurat, su mõistus oli!" Millegipärast ei öelda, et "Poleks sa ometi seda maniakki kohanud! Miks ta pidi just sel ajal seal kohas olema!" Ei öelda ilmselt seetõttu, et seda poleks keegi saanud kontrollida, see oli niikuinii meie käeulatusest väljas, erinevalt kokteiliklaasist või seelikust.

Kuidagi on need asjad omavahel segamini läinud ja tulemuseks on see, et ohver on ise süüdi selles, mis temaga juhtus. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad inimestega, seekord oli halbade asjade kokkulangemise tõttu see inimene tema, aga süüdi on siiski see, kes halba tegi ning tagantjärele targutamine ei aita mitte kedagi.

Samas ei ole ma ka selle poolt, et üldse mitte joomise või pimedas ringikäimisega seonduvaid ohte tutvustada, kuna see justkui paneks vastutuse ainult võimalikule ohvrile ning rääkida ainult seda, kuidas vastu kellegi nõusolekut ei tohi midagi teha.  Mu meelest veidi liiga ohtlikult ekstreemne lähenemine, eriti arvestades seda, et enamik kurjategijatest teadis ilmselt niigi väga hästi, et nende soovid ei kattu ohvri omadega.

Elu ebaõiglus saab mu meelest kõige rohkem selgeks igasugu loodusfilme vaadates, loodusliku valiku mehhanisme tundma õppides, loodust jälgides - millegipärast arvab aga suur osa inimesi, et nende kohta looduses toimuv ei käi...

esmaspäev, september 04, 2017

Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid.

Ilmselt kohalikku teadustraditsiooni au sees hoides õpetati kõigile minuga samal ajal TÜ sotsiaalteaduskonda sisseastunutele kohustuslikus korras sissejuhatust semiootikasse. Tõele au andes ei teadnud mina keskkoolist tulnuna sedagi, et seesugune teadus üldse olemas on ning vaatasin aukartusega noori semiootikatudengeid - nemad ilmselt taipasid, millega end sidusid.

Juba esimestest kokkupuudetest semiootikaga sai selgeks, et see on midagi hoopis teistsugust, kui ülejäänud mulle kui tulevasele riigiametnikule õpetatavad ained. Ma teen siin kindlasti mõnele neist liiga, kuid üldjoontes õppisime ajalugu: kes mida kunagi arvas, millise teooriaga välja tuli ja mis sellest kõigest mõjutatud sai. Teooriad ise endas midagi uut ei kätkenud, lihtsalt ajajoon sai selgemaks. Semiootikas aga ei saanud niimoodi kaasa noogutada: "ahah, väga loogiline, eks ma seda üldjoontes mõistsin ennegi, paneme nüüd aastaarvu ja nime ka juurde". Nagu ütleb Kalevi Kull siinsamas raamatus: "Arusaamine semiootikas ei ole /siis/ niivõrd avastus, kui avanemine." (lk 32). Tõepoolest, semiootika selliselt ka mõjus - sinu ees avanesid täiesti uued maailmad, mille olemasolust sul varem aimugi polnud. Ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et maailma selle pilguga vaadata. Tõeline Ahhaa-elamus.

Loomulikult tekkis mul sellest sissejuhatavast kursusest edasine huvi teema vastu ning eriti paelus  biosemiootika osa. Just Kalevi Kull oligi minu toonane biosemiootika õppejõud. Zoosemiootikat andsid nad Aleksei Turovskiga kahasse. Ma ei usu, et teistel tulevastel riigijuhtidel nii põnev oli kui mul (kõik need olid vabaained loomulikult).

"Aru saamise vägi" sisaldab endas Kalevi Kulli omapäraseid mõttelõike erinevatest artiklitest, intervjuudest, publikatsioonidest, need on omakorda teema põhjal osadeks jaotatud, leiab mõtisklusi teadusest, elust, bioloogiast, Eestist, looduse tasakaalust, selle kõige mõistmisest. Väga roheline raamat, ka kujunduselt  - imelised M. S. Meriani joonistused aastast 1705! Millegipärast mõjuvad need fotoeelsed ülitäpsed loodusjoonistused mulle palju rohkem kui tänapäevased tuunitud fotod. Sobib kauniks kinkeraamatuks (kinkida võib ju endalegi) igale loodusesõbrale, puutepunkt semiootikaga pole lugejale sugugi kohustuslik, sest mõtteid iseloomustab eelkõige loodushuvi, loodusarmastus ning roheline maailmapilt, mis näeb inimest looduse osana, mitte sellest eraldiseisvana või kuidagi kõrgemana. Paneb mõtlema isegi linnainimese, kes kõigega ehk nõustuda ei suuda, kuid kes pole loodusest veel ka päris võõrandunud. Meenutab Mikitat, aga on rohkem looduse poole kaldu.

Juhtus nii, et loen samal ajal lastele Eno Raua "Naksitralle". "Aru saamise vägi" võiks sobida heaks näiteks Sammalhabeme elufilosoofiast ja kes siis Sammalhabet ei armastaks?!

pühapäev, september 03, 2017

Jälle mingi eitede pseudoteema!

Ega ma vastu ei vaidle, ongi pseudoteema nagu enamik igapäevasest olmejamast, millest me end siin arenenud maailmas läbi peame närima. Räägin õpikute-vihikute kaanetamisest siis, millest kirjutab Ebapärlikarp ja just sattusin samasisulise postituse peale ka FB-s. Selle erinevusega siis, et FB-s just kurdeti, milline õudne kohustus see on, Ebapärlikarp väidab omast kogemusest vastupidist.

Teema teemaks, see mis minu valvefeministi tähelepanu köitis oli see, et Ebapärlikarp adresseerib juba pealkirjas (ilmselt alateadlikult) kogu teema emadele ning ka selles FB vestluses lugesin ridu nagu "Mul tegi ema, kas sulle ema ei õpetanud" jms.  Et siis selgelt puhtalt naiste probleem ? Mehed ennast selle jamaga ei vaeva? Isadel pole laste kooliminekuga mingit teemat?

Ja no miks see mu tähelepanu köitis, oli see, et ma olen tõepoolest üks uskumatult saamatu naisterahvas, eriti käelistes asjades ja kuna erinevas suuruses kilekaante olemasolu minu universumisse veel jõudnud ei olnud, siis meil tegeles paberite ja kleepuva kilega meespool. Ausõna, eelmisel aastal üritasin ise ja ei tasunud vaeva see paberi ning kile raiskamine, närvidest rääkimata. Ennast kiites võin öelda, et vihikutele võin ma pabereid ümber panna küll, aga paksema seljaga raamatud tekitavad nõutust, samuti on ulmeline see kleepkile (õnneks selgus Ebapärlikarbi kommentaariumist, et ses osas pole ma ainuke).

Arutasime just hiljuti emaga seda teemat, tema on nimelt ideaalne pakkija ja paberdaja, ta leidis, et küllap ma tema ämmasse läinud olen, vanaemal on ka alati kõik pakid käkerdised olnud...Pakkimisega on tänapäeval lihtne, saab kasutada lollikindlaid kinkekotte või teenuse sisse osta ega pea ennast vanaema kombel õigustama, et "tähtis on ju see, mis sees, mitte välimus!" Ema pidas seda esteetilise mandumise märgiks, mina võiksin vabalt õiguse ka vanaemale jätta. Lohakus, nagu mulle eluaeg korrutati. Jõhker patt.

*********************************************************************************

Kuna postitusele sai juba nii geniaalne pealkiri pandud, siis lisan siia hoopis teise teema veel juurde, selle pealkirja alla saab ju absoluutselt kõik panna! Nimelt üks mu tänapäevaseid muusikalemmikuid, Hands Off Gretel kirjutab oma Instagrami lehel nõnda:

"thanks to everyone who rocked out with us at LOUD WOMEN festival yesterday... we had such a fun time!! 🌸🌸⭐️💖 I would however like to say a massive SORRY to our male fans at the event that were humiliated by certain girls onstage in bands and in the crowd that felt the need to tell them to "get to the back, only girls to the front". Like WTF IS THAT? Who in their right mind thinks that is ok? That you can stand there and be applauded for being everything you stand against which is judgemental and sexist. I deeply apologise to a certain man in particular who was harassed by a woman in the crowd who told him to "get to the fucking back" assuming he was what? A creep? And then going and throwing his hat to the back of the room while other girls laughed. This is bullying... straight up bullying and we won't stand for that shit, feminism is wonderful, but it's women like this that give it a bad name for all of us. It's an embarrassment. FEMINISM = EQUALITY. Nobody should have to feel uncomfortable for their gender or the way they look. To be judged because they are male... can you imagine this the other way around? Could you imagine a guy telling a girl to fuck off down the mic just for enjoying his show? No never...😑 it's important for me to say this because I don't want anyone to lump us in what that sort of toxic feminism, can we even call it feminism? It's just elitist bullshit and everything we should be fighting against... fuck the divide! All gender, no gender.. who gives a shit! Music is for everyone and NOBODY should be cast aside. LOVE TO THE FRONT, HATE TO THE BACK? How about that?... *DROPS MIC*"

Girls To The Front oli tegelikult liikumine, mille algatas Kathleen Hanna omal ajal selleks, et pungikontserditel oleks ka naistel võimalik end turvaliselt tunda, mitte aga selleks, et öelda "Naised ette! Mehed kobige taha!" Seda loosungit niimoodi kasutades on täielikult muudetud selle sisu. Mitte arvestagem ka teistega, vaid eelistame ühte. Mulle tundub, et just seesuguse käitumise tõttu (mis tundub üha rohkem pead tõstvat) ei tahagi end keegi feminismiga seostada, sest selline feminism pole kindlasti võrdsus. Aga selle Hands Off Greteli postituse puhul rõõmustas mind see, et ka nemad näevad ideaalina soopimedust - mis vahet seal on, mis soost sa oled. Mu meelest on see kõvasti elutervem suhtumine kui erisust tähtsustav sooteadlikkus, mida palju propageeritakse (mis ei tähenda, et kohati seda vaja ei oleks, aga lihtsalt kõikjal küll mitte).