teisipäev, märts 13, 2018

Mängud emotsioonidega

Vaatasin täna üht videot, ühel vastuolulisel teemal, millel ma peatuda ei tahaks, tahtsin lihtsalt kuulata seisukohti, erinevaid. Selle asemel pakuti mulle emotsioone - tunne kaasa, kas pole jube, hirmus, kohutav, pisarad voolama. Vihastasin, panin video kinni, lõpuni ei vaadanud. Mis mul neist emotsioonidest kasu on, ma tahan fakte, graafikuid, arutelu.

Ma ei kannata, kui mu emotsioonidega mängima hakatakse. Olen sellest seoses õudusfilmidega juba kirjutanud ka. Ma ei ole tuim, ma olen üle keskmise emotsionaalne, pole vaja lisastimulatsiooni, saan ilma selletagi aru, milles kühvel. Kas mõnele on seda vaja? Et ilma pisarateta ekraanil ei jõua kohale, et olukord on sant? Minu jaoks on see ebaeetiline müügistrateegia. Tahtsingi kirjutada, et ma ei kannata müüki, samas lõi pähe, et see on lihtsalt üks strateegiatest. Teise poole jaoks on ehk samasugune õõvastav strateegia faktide ja graafikutega pähe lajatamine. Nende jaoks on see ebaeetiline müük - sind külvatakse üle keerulise infoga, milles orienteerumine võtab aega, lihtsam on kuulata "lihtsa inimese" hala, kedagi subjektiivset sündmuste keerisest. Tema ju ei müü, tema on aus ja autentne.

Millest see eelistus sõltub? Kes keda usaldab? Ma arvan, et samamoodi jaguneb seltskond kõigi teemade puhul ning seepärast valitakse strateegide poolt nii sageli ka kesktee - sõnumit edastab keegi tuntud ja autoriteetne, kuid ometi oma: ega Anne Veski (täiesti suvaline näide) ju saasta ei reklaamiks! Isik valitakse siis vastavalt eeldatavale sihtgrupile. See ilmselgelt mõjub. Isegi kui negatiivses võtmes - ma ei taha ennast seostada asjaga, mida peab heaks see igavene jätis ja amoraalne tüüp! (Ma ei mõelnud Anne Veskit, eks). Alateadlikult kipun ma eelistama seisukohti, mida toetavad minu jaoks autoriteetsed inimesed. Ma ei taha ju kuuluda sinna teise gruppi, kus on need emotsioonide õnge minejad, imelikud, enamasti harimatud ja kitsa silmaringiga tüübid. Vahest eksib mõni teinegi sinna ära, aga no eks mina olen oma hinnangutes ka vahetevahel ekslik, küllap ma ei tundnud toda inimest siiski piisavalt, ilmselt ta ikka on seda seltskonda väärt jne.

Muuseas, emotsioonide juhtimisega võib meil miljonäriks saada, keegi Ingvar Villido olevat väidetavalt saanud. Esimest korda kuulsin eelmisel nädalal seda nime, juhtivat hetkel raamatumüügi edetabelit. Üritasin siis uurida, kes on see mees, kes emotsioonidest kõike teab. Kust ta oma teadmised ammutanud on? Ma ei suutnud leida midagi täpsemat kui " Ingvar Villido, kelle põhikompetents on teadlikkus ning selle parem rakendamine edukuse ja heaolu kasvatamiseks. Ta on arendanud ja õpetanud teadlikkuse rakendamist üle 25. aasta. Ingvar Villido on tegelenud joogalike (mitte jooga, pigem nagu mingi juustulaadne toode siis) õpetustega alates 1983. aastast. Villido on uurimismeetoditelt teadlane, kuid praktik, mitte teoreetik."
Tõeline self-made man, tuleb välja. Mina ei saa sellest aru, kus on tõestatud teadmised, faktid, lõpetatud koolid? Lihtsalt  - koolitustel käinud inimesed ja raamatuostnud ei saa ju eksida? Ma võiks ju ka öelda, et olen enesearendusega tegelenud aastast 1981 (õppisin käima, rääkima jms), kõik olen omal nahal järele proovinud, mida räägin, st absoluutselt teaduslik meetod, põhimõtteliselt võin end teadlaseks tituleerida küll. Milleks mingid tõendid või tunnistused, piisab karismast. Aga näe, piisabki. Ja üha enam tundub, et minusugused, kes lisaks emotsioonidele uskumiseks ka muud vajavad, on vähemuses. 

10 kommentaari:

  1. Mul on see "KUI lolliks te mind peate, et emotsiooniga püüate?!" isegi ilukirjandust lugedes. Kui kellelgi seal on "habras kogu" või "sihvakad käed" ma juba lähen tigedaks. Kellegi _silmis_ habras või sihvakas on ok, aga kui autor kohtades, kus nagu kellegi mõtteid ei edastata või tundeid ümber ei jutustata, kasutab tundetooniga sõnu lihtsalt kirjeldamise asemel, mul tekib äärmine vastumeelsus.

    Ma kutsun sellist kirjandust "pornoks", sest pornot kirjutatakse samamoodi - kellegi isklikku muljet absoluutsena esitades.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma olen ka selliste üllitiste otsa sattunud. Ongi porno. Justkui muudmoodi fantaasia tööle ei hakkaks, kui puust ette ja punaseks.

      Kustuta
  2. Villido ongi teatud vaimseid praktikaid harrastavate inimeste seas autoriteetne arvamusliider. Kuna ta koolitused on kallid, igaüks sinna ei pääse, siis raamatu ikka jõuab osta. Ja kuna ta on fännide seas legend niigi, pole tal koolitaja-pabereid vaja. Anne Veski kohta ju ei küsi keegi: a kus koolis ta üldse laulmist õppis?
    A muidu ma olen nõus sinuga ja mulle ka ei meeldi emotsioonidel oma otsuseid mõjutada lasta. Mis ei tähenda, et mul seda vahel ei juhtuks..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind üllataski see, et minu jaoks on see Villido täitsa tundmatu nimi. Et tõepoolest on neid tema fänne nii palju, et ostavad raamatupoed tühjaks? Või ostetakse lihtsalt raamatuid kokkuvõttes üsna vähe...Anne Veskit ju teavad ometi kõik (teatud vanuses inimesed)?

      Kustuta
  3. jah, ma olen ka villido koolitustest kuulnud ja see algas siis, kui ta 1993 tegi lilleoru keskuse, mis osutus ülipopulaarseks, sellest on palju meedias räägitud. sellised asjad töötavad tavaliselt alati manipuleerimise teel (suur vaimne kogukonna juht). manipuleerimine töötab kõige paremini emotsioonidega mängimise teel, rõhudes erinevatele nõrkustele. teoreetiliselt ei saa inimese emotsioonidega manipuleerida, kui inimene on oma nõrkustest teadlik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda gurunduse asja ma ei teadnud jah. Uurima hakkasingi sellepärast, et emotsioonide teema iseenesest on ju täitsa tavaline psühholoogia, sellest on ennegi raamatuid kirjutatud, miks see üks nüüd nii popp on. Eks ta siis müübki oma isiku pealt, päris-teadlastel on seda raske teha, nende raamatud jäävad riiulisse tolmu koguma.

      Kustuta
  4. Eks reklaamitegijad ja müügimehed on välja uurinud, kellele milline promo peale läheb. Poksimatshi või rallietapi vaheajal näidatakse musklikasvatamise toidulisandi või mootoriõli reklaami, koduperenaiste jutusaate vaheajal jänesemokaga nälgivat neegrilast mitte vastupidi :D

    Mulle personaalselt emotsioonidele rõhutav müügimees mõjub eemalepeletavalt. Peale läheb vaid põhjalikult ja loogiliselt selgitav jutt, soovitavalt koos graafikute ning viidetega algmaterjalile. Paraku selleks võimelised tüübid tavaliselt ei tööta müügimeestena. Vahel kui aega üle siis igavusest kiusan liiga pealetükkivaid agente või usukuulutajaid.

    Sharlatanid, imetegijad ja petturid on alati kodanike kannatuste ja lihtsameelsuse pealt teeninud, mind paneb imestama ainult see, et kõigele vaatamata ikka leidub inimesi, kes lähevad õnge, mõni astub isegi mitu korda sama reha peale.

    VastaKustuta
  5. Ähh, oleks siis emotsioonidega see mäng, aga ei ole mängugi, on kõige tooremad põhiemotsioonid, täiesti tempimata kujul. Nagu maitsed nohuga.
    Ja kui natuke jälgida, siis pole põhiemotsioonegi, on vaid nende teeskles, mitte vorstitaoline toode vaid intensiivne väide, et nüüd just see emotsioon ongi.

    VastaKustuta
  6. Ja mis peamine, kogu meie suur-tore teaduspõhine kapitalism/ühiskond töötab ju täpselt samal mudelil. Tuleb valimine ja kõik seletavad (ka kõikse asjalikumad blogiliidrid) kuidas ikka valima peab, tuleb jne. et muidu pole mõtet viriseda. Kuigi ei ole parteid, kes poleks süstemaatiliselt rahvale kotti pähe ajanud, varastanud, valetanud. Ometi - leitakse eelistused ja õigustused. Samuti on politoloogiast raamatuid teaduse kõrgeima astmeni lademetes. Kas see muudab asja kuidagigi eetilisemaks või paremaks? Kuidas kellelegi :)
    Või võtame ravitööstuse või sõjanduse...kõik jube teaduspõhised ja surmani tõestatud.
    Üldiselt taandub kõik vist siiski inimesele :)
    Nii nagu keskmine inimene usub sellesse, et suurema hulga relvadega tuleb SUUREM rahu...Et suurema hulga ravimitega tuleb tervis ja tema poliitik on parem...nii usub mingi seltskond ka Lilleorgu - ja on sel päeva lõpuks vahet? Kui ta seal rahu või rakenduse leiab? Teine liitub kaitseväega, kolmas määrib inimestele perearstina ravimeid pähe...eks igale oma :)
    (Lilleoru on minu jaoks olnud algusest peale väga mitte sümpaatne ja ka Vilido ei kõneta mind, lihtsalt, et ei tekiks arusaama, et ma pean seda kuidagi paremaks või etemaks)
    Aga üldiselt on pop taolist asja nina kortsus vaadata ja rääkida teadusest :) kui millestki ülemlikust. Kuigi ka see pole muud kui inimese vaimuvili ning leidnud kasutust nii hea kui kurja teenistuses.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole üldse nõus.
      Aga emotsioonide osas - ma löön iga kord endale pöidlad silma, kui näen seda "päeva lõpuks". https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=203

      Kustuta