Tõtt ka ei või enam rääkida

Mõni päev tagasi andis Courtney Love seoses oma BBC-s algava raadiosaatega väikese intervjuu ning nüüd muud ei näegi, kui sotsiaalmeedia pommitab mind artiklitega, kuidas "C.Love kutsus Taylor Swifti igavaks ja ebaoluliseks!" Ausalt, ma lugesin selle artikli kohe ilmudes läbi ja mulle väga meeldis selle tasakaalukas stiil. Seda enam oli suur mu imestus, kui avastasin Courtney enda fännigrupist sajatusi "mis talle nüüd sisse on läinud?" 

Tsiteerin artiklit: "Generally, she is positive about the way female artists have come to the fore in recent years. ‘It’s great that there are so many successful women in the music industry, but lots of them are becoming a cliché,’ she says. ‘Now, every successful woman is cloned, so there is just too much music. They’re all the same. If you play something on Spotify, you get bombarded with a lot of stuff that’s exactly the same. I mean, I like the idea of Beyoncé doing a country record because it’s about Black women going into spaces where previously only white women have been allowed, not that I like it much. As a concept, I love it. I just don’t like her music.’" 

Mis siin valesti või halvasti öeldud on? Puhas tõde ju? Taylori ja Lana "mahategemine" on siis siin:

"‘Taylor is not important. She might be a safe space for girls, and she’s probably the Madonna of now, but she’s not interesting as an artist.’ And she’s even tiring a little of Lana Del Rey: ‘I haven’t liked Lana since she covered a John Denver song, and I think she should really take seven years off. Up until ‘Take Me Home Country Roads’ I thought she was great. When I was recording my new album, I had to stop listening to her as she was influencing me too much.’

Minu jaoks oleks mahategemine see, kui öeldaks "olematu lauluhääle ja talendiga kole lehm", mis on mu meelest üsna tavapärane üksteise mahategemise stiil, aga Courtney ju ei ütle otseselt mitte midagi teiste lauljannade kohta, ta kritiseerib, ja mu meelest õigustatult, nende loomingut ning sealgi ei ütle ta, et see oleks halb, lihtsalt "pole huvitav" ja "minule ei meeldi".

Ok, me võime vaielda, et kas siis, kui midagi head öelda ei ole, üldse peab midagi ütlema, aga ma arvan, et üldise meeletu vaimustuse kõrval on siinkohal mõned kriitilisemad noodid kasulikud. Mis mind kõige rohkem ärritab, on paljud sõnavõtud stiilis "aga naised peavad naisi toetama!" Ma mõtlesin, et see ei ole asi, mida sõna sõnalt võtta, aga selgub, et ikkagi võetakse. Kas ma peaks kiitma takka igale edukale naisele, ükskõik, mida ta teeb, lihtsalt seetõttu, et meil on eeldatavasti samad kromosoomid? Kas iga mees maailmas toetab iga teist meest maailmas, sest see on mees? Ei toeta ju! Miks naised selleks kohustatud on? Miks teised naised neid selleks kohustavad? 

Naismuusikutest rääkides on minu jaoks hoopis intrigeerivamad kui need peavoolu superstaarid, igasugu naisräpparid, kes emantsipeerumise ikoonidena poole oma sissetulekust OnlyFansi kaudu teenivad. Ma isegi ei tea, mida sellest arvata. Kuhu see viib? Kas tõesti on tõde see, et enamik tahab oma iidoleid lihtlabaselt k****da nagu see enam-vähem oli Pelevini "iPhuck 10"-s? Igasugu staarideteemaline päris- ja valeporr on ju populaarne küll. AI ajastu annab sellele ilmselt veel rohkem hoogu juurde. Muuseas, Courtney ise on kunagi tabavalt maininud, et naised ju leiutasid rock'n'rolli - "Women - we invented rock and roll, and sexualized men so that we could go and scream at these unattainable football captains." Kas kõik taandub tõepoolest vaid sellele?

Kui mina alles noor veel olin

Katarina küsis buduaaripildistamise kogemuste kohta ja ma mõtlesin, et otsin oma vana postituse selle kohta siis üles. Ja mis selgus - mul ei olegi sellist postitust! Ainuke, mille leidsin, oli aastast 2007 uhke pealkirjaga "Ärakasutatud".  Kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti hakkasin ma ju blogima "alles" 2006 ning see kogemus jäi mul Tallinnas elamise aega ehk siis oli aastake varasem. Aga oleks olnud nigu eila alles! Ehk siis valmistuge heietusteks stiilis "kui mina alles noor veel olin"

Aastal 2005 oli veel olemas rate.ee ja just seal kirjutas mulle üks väljamaa noormees, et tema on algaja fotograaf, kes tahaks kätt proovida ja äkki ma oleks nõus täitsa tasuta laskma endast portsu kauneid pilte teha. Ma siis vaatasin ikka kohe järele - oli tõesti selle nimega fotograafil kodukas olemas ja seal päris ägedad pildid. Ok, palju oli paljaid kehi, aga no sellist asja mina ju ei teeks? Noormees lubas kenasti, et teeme ikka seda, mida sina tahad, jah. Kahmasin hunniku tagantjärele mõeldes absoluutselt kokkusobimatuid hilpe ja pesu kaasa ning pühkisin kuskilt vanalinna kangialusest sisse. Korter oli vinge, super vaatega, suure voodiga - loomulikult jäin ma sinna võõra mehega kahekesi ning asusin end kohe paljaks koorima. No enam-vähem, tegelikkuses surusin kogu aeg reaalsuskontrolli peas maha, mis käskis esimesel võimalusel jalga lasta. A no ilusaid pilte oleks ju tahtnud? Häda selles, et tõepoolest, ükski minu kontseptsioon ei töötanud. Ma ei näinud kurja näoga üldse lahe välja. Pigem nagu hale ja hull. Mis toimiks? Mees arvas, et vähem riideid toimib alati. No kurat, teeme ära! Nende piltidega oli muidugi see häda, et rate.ee-st saaks need bänni ja kuhugi mujale mul neid riputada ei olnud. Ausõna, palja tagumikuga ma ühtki pilti küll ei teinud, aga pärast ei jätnud toonane elukaaslane ikka oma vingu, et ei tea, kuidas küll õnnestub mõnel mehel naised niimoodi paljaks saada, kui nood seda algul üldse ei plaani! Mis ma oskan kosta - kuskilt on ilmselt kõrva jäänud lootus, et ilma riieteta on inimene ilusam...Või ma ei tea - poole peal alla ei anta? Aga fotograaf oli tegelikult absoluutselt ohutu, tema tahtiski pilte teha, ei muud, ning pärast sain ka mitu CD plaaditäit, no ikka sadu, pilte sellest sessioonist. Mõned olid ägedad ka. Mõned olid nõmedad. Fotograaf täiesti siiralt nentis, et ebafotogeeniliste fotode ja heade korrelatsioon ongi mingi üks kümnele, ei tasu muretseda, aga ma sobiks hästi pesumodelliks, kui natuke alla võtan. Raisk, ma olin mingi 53 kilo siis maksimaalselt ja sain kohe aru, et see on ikka üks arulage industry. Kui lahkusin, pühkis samast trepist järgmine lootusrikas neiu juba üles.

Mis ma tulemuseks sain? Mõned julgemad pildid läbisid siiski rate.ee sündsusradari ja siis sain lihtsalt meestelt kommentaare, kuidas minusugune võiks ikka väärikam olla ja mitte odavat populaarsust otsida. Ok, see oli 1 kommentaar, aga see jäi hästi meelde. Tee, mis sa teed, ikka on valesti!

Mis piltidest sai? Teate, need on ikka neil CD-del mul sahtlis ja ma kahtlustan, et ükski masin neid CD-sid enam ei loe. Miks ma neid kuskile ei kopeerinud? Need olid nii suureformaadilised, et juba selle CD arvutisse laadimine jooksutas mul toona arvuti kinni. 

Mida ma sellest kõigest arvan? Kõige olulisem on klapp fotograafiga ja noh, täiesti võõra mehega on see klapp kohe keeruline tekkima. Ilmselgelt läks mul kõike arvestades päris hästi ju. Must-valge foto on muuseas parim! Kas teeks uuesti? Ikka, kui pakutaks, ise väga ei viitsi. Mis häirib enim, on minu puhul see, et ma üldse ei ole selline, nagu ma endale ette kujutan ja see ajab täiega närvi.

Nõutud naine

Kui mul täna kontoris tunni aja jooksul juba neljas kord telefon heliseb, kommenteerib kolleeg, et olen mina alles nõutud ärinaine. Ühtegi kõnet ma vastu võtnud muidugi pole, panen kohe hääletu peale, ise samal ajal guugeldades - vastusteks enamasti "spämm", "müügikõned", "telefoniküsitlus", noh paar personalivärbamisportaali ka. Neist viimastest ma arvan mu number pärinebki, sest kunagi ammustel aegadel oli neis mu telefoninumber avalik, et kandidaadid ühendust võtta saaks. 

Kas teil on ka selline terror? Mul on vahepeal paar nädalat täielik vaikus ja siis tulevad need kõned nagu paisu tagant. Ma kahtlustan, et helistatakse vist samast kohast, lihtsalt erinevaid numbreid kasutades. Varem ma võtsin vastu ja ütlesin, et ei taha, aga see neid ei morjenda. L. väidab, et tuleb öelda "kustutage mu number enda listist" - ma nii sinisilmne ei oleks. Ma lihtsalt ei võta enam ühtki kõnet vastu, mis tuleb võõralt numbrilt. Kooliarsti panin kontaktidesse, varem oli ikka hirm, et äkki hoopis sealt helistatakse. 

Aa, ükskord helistati ka, Mikro pärast mainis, et "arstitädi tahtis sulle ju helistada, aga sa ei võtnud vastu!" Arstitädi tahtis kõigest küsida, kas lapsele ibukat võib anda. No muidugi andke, kui selle tal kurgust alla saate! Minul toimib kõige paremini tableti pulbriks jahvatamine kahe lusika vahel, aga vaevalt te seda janti kaasa teha viitsite, olekski aeg lapsele täiskasvanulikumaid lahendusi õpetada, ma olen üritanud, aga mind nad ju ei kuula! Mitte, et ma oma lastele igapäevaselt või isegi iganädaladest või noh, igakuiseltki valuvaigisteid sisse söödaks, eks. 

Ok, ma lootsin seda ka, et äkki keegi teatab mulle, et ma olen midagi võitnud, tasuta saanud või pärinud. Mul ju kursaõele helistati, et "tere, kaubamajast helistame...", too tahtis juba kõne ära panna, aga õnneks jõuti juba piiksatada, et osturalli peaauhinna võitsite. Nüüd ma lihtsalt ei osale igasugu loteriidel-allegriidel, siis pole ka põhjust, et helistataks.

Ja üldse, helistamine on ju mingi gerontide hobi, noorematele ei olegi võimalik helistada, neil on telefon konstantselt hääletu peal ja nad aktsepteerivad ainult sõnumeid. /Minu ema Miniga suures kaubanduskeskuses - "krt, olen teda otsides juba pool tundi mööda poode jooksnud ja kui lõpuks leian, ta teatab süütute silmadega - aga ma ju saatsin sõnumi!?"/

Kingsepp mängib võõraste liistudega

Tänapäeval on internetis igasugu lahedaid vidinaid, millega isegi minusugune võhik kõrgema matemaatikaga tegeleda saab. Häda on selles, et vidinate õigeks kasutamiseks on siiski aju ka vaja ja mõnikord ajab vihale, kui enda oma käed üles tõstab.

Niisiis, ülesanne on mul selline, et oleks vaja teada kahe numbri, 507813127 ja 1156439861 asukoht ehk siis mitmendad need on omasuguste seas kõikide numbrite hulgast, mis jaguvad ainult ühe algarvuga. Selleks piisab tänapäeval, kui trükid näiteks siia numbri sisse ja ongi vastus olemas. Selle ja sarnaste kalkulaatorite pakutud vastuseks on, et 507813127 26745194s ja 1156439861 58369379s. Koostöös AIga ma isegi proovisin mingi koodijupi kirjutamist Pythonis,  mis jooksutamise peale mulle täpselt sama tulemuse andis. Paraku ütleb mõistatuse koostaja, et see saadud vastus ei sobi, kuna n58.369379 e26.745194 annavad koordinaadi, mis näitab otse jõkke. Mida ma valesti teen? Kus see konks on? Kas nende numbritega tuleb veel midagi ette võtta? Kas need numbrid on valed? Kas on veel võimalusi, kuidas seda küsimust mõista? Kuidas üldse mingi muu vastus saada? Äkki keegi on nii tark ja valgustab mind?

 

 

Jube lugu

Eile vaatasin korra oma loetud raamatuid Goodreadsis ja viskas ette, et viimati olevat ma lugenud kellegi Elina Backmani romaani "Kui jäljed kaovad". No pagan, üldse ei mäleta sellist. Esimene mõte oli ikka see, et "kuidas ma nii loll olen, et ei mäleta?!" Internet ju ei valeta, eks. Võtsin siis selle raamatulogi täpsemalt lahti ja kas sa näed, olen veel sellele raamatule isegi arvustuse kirjutanud...See tundus juba enam kui kahtlane. Arvustuses räägin ma miskipärast Houellebecq'i "Hävingust", mille lugemist ma hoopis paremini mäletan. 

Panen siis Houellebecq'i "Hävingu" otsingusse ja mis ma näen:

Üks raamat on võluväel teiseks muutunud. Soomekeelsed arvustused räägivad kõik raamatust "Kui jäljed kaovad" ja eestikeelsed "Hävingust". Mis jama see selline on? Tehtagu midagi ometi! Enam ei saa isegi Internetti usaldada!

Ei tahaks kodus olla...

Mul on ilmselt mingisugust sorti FOMO, aga ma ei suuda nädalavahetusel kodus olla. Kogu aeg on selline tunne, et kuskilt ilmub isa tolmuimejaga ukse taha ja ütleb, et on aeg koristama hakata. Kuigi ma elan ammu mujal ja tolmuimejat tuletab meelde pigem ümbritsev keskkond kui lapsevanem. Aga ümbritseva keskkonna eest saab põgeneda.

Huvitav on see, et lapsed meie entusiasmi ei jaga ning on pigem nõus ise meie äraoleku ajal tolmuimeja kätte võtma, kui vanematega kuhugi seiklema minema. Me ju käime mingites "jurades kohtades", mitte SPA-des või lõbustusparkides. Eelmine kord pealinnas näiteks vastas Mini küsimusele, et kuhu minna sooviks "aga sõidame lihtsalt autoga ringi"....Saa siis aru, mida need teismelised tahavad. 

Auto osas peab vist ka vabandama tänapäeval. Jah, me käime autoga, aga autot kasutamegi ainult nädalavahetusiti, nädala sees tööl ja linnasisesed käigud teeme jala. Ideaalis tahaks matkaautot, aga normaalsed maksavad paraku sama palju kui korter ja korterit veel maha müüa ei saa, kui lapsed kodus elavad. Igatahes nii kaugele oleme oma manifesteerimisega küll jõudnud, et arutanud, kas kass võib sõidu ajal matkaautos lahtiselt olla...

Üldiselt on vist levinud see variant, et reisil käiakse kord või kaks aastas ning siis kuskil kaugel. Me tahaks tihedamini, aga kuni tööks pole reisimine või pension veel kätte jõudnud, siis on valikus lähedasemad kohad. Iseenesest on minu jaoks huvitav, kui keegi, kes on käinud Dubais või Balil väidab, et pole iial Narva või Valka sattunud. Mulle tundub, et mööda maad reisimine annab maailmast parema ülevaate. Näed rohkem, tajud, mis kus on ja kui kaugel see meist on. Teisalt mulle jubedalt meeldivad lennujaamad, aga ma ei suudaks ainult neile toetuda. 

Mida te näiteks Valmierast arvate? Mingi suvaline linn teel Riia lennujaama? Noh, me oleme nüüd kaks nädalavahetust jutti Valmieras käinud ja ilmselt tuleb veel minna, sest Koiva jõe äärsed matkarajad ei ole veel kõik läbi käidud. Viimati oli jääminek, väga võimas kogemus, kohati oli rada niivõrd jõe ääres kallaku peal ja lisaks veel jäine ka, et täitsa ekstreemne matk. Üle 20 000 sammu päevas sai tehtud nagu niuhti. Nende "suvaliste" kohtadega ongi pigem nii, et algseid plaane tehes jääb alati ajast puudu, ei jõua kõiki kohti läbigi käia. Viimasel ajal oleme avastanud, et jube palju aega võtab näiteks lõunasöök ja selle võtame nüüd juba jooksu pealt kaasa. Selline vastupidine vorm "lähme ujulasse ja pärast restorani"-le, äkki seda nimetataksegi aktiivseks puhkuseks? Mitte et mul ujula ja restorani vastu otseselt midagi oleks, aga siis ei näe ju jälle muud. FOMO, noh. 

Kuidas me üldse selle Valmiera peale tulime, oli ka omaette naljakas muidugi. Nimelt on seal Tartule lähim DEPO pood. Meil oli teatud tüüpi ruloosid vaja, Tallinnast saime osa kätte, aga kõiki ei julgenud osta, sest äkki ikka ei sobi. No sobisid, aga kuna Valmiera on Tallinnast lähemal, siis mõtlesime puuduvad rulood sealt osta. Muu matkamise kõrvalt ostsime need ka, aga vot sealt suutsime küll pooled ruloodest valed osta.

Aga te Tõrvas olete käinud? Terve Tõrva on matkaradu täis ja salainfona võin öelda, et Tõrva linnas saab korraliku prae kuue euroga kätte. Tõrva veemõnulasse (eestikeelne vaste sõnale SPA) pole ikka veel jõudnud.

Marca ja kurjad sünoptikud

Tõestus sellele, et inimesi on kerge ära petta näidates neile seda, mida nad näha tahavad. Ma olin endale peas juba valmis mõelnud, et kohe-kohe sulab kogu lumi ära, päike tuleb välja ja rohi läheb roheliseks ja siis see artikkel.  Nagu külma vett oleks krae vahele valatud. Aga ma otsustasin, et ma ei usu seda. Nii nagu lamemaalased, paduusklikud või minu jaoks ebameeldivate inimeste austajad blokivad ära kogu info, mis räägib vastu nende veendumustele. "Ei usu Taimi Paljakut!" Kõik on usu küsimus.

Õudseid ülestunnistusi veel. L. küsis mu käest eelmisel nädalal, et ei tea, kas on päriselt ka selliseid inimesi, kes tähistavad Vabariigi aastapäeva mingite temaatiliste küünalde, kiluvõileibade ja sini-must-valge tordiga? Tal ei ole somekontosid, ta ei tea. Ta ei loe ka seda meediat, kus inimesed räägivad, kuidas nad Vabariigi aastapäeva õhtul telekast kontserti vaatasid ja mis seal kõik valesti oli. Vanasti ma ka vaatasin pingviinide paraadi ja võib-olla olen ka presidendi kõnet korra või paar kuulnud, aga L.-ga koos elades olen hakanud aru saama, et tegelikult ei pea inertsist tegema kõiki neid asju, mida "kõik teevad, sest kombeks on". Mulle tundub, et ma varem justkui inertsist tegin. Hea öelda muidugi, et "varem", kui see varem oli oma 15 aastat tagasi ja kes see ikka mäletab. 

Vabariigi aastapäeval käisime Lätis. Sadama hakkas seal pool hiljem kui meil siin, üks metsatiir jäi vihma tõttu tegemata, aga muu sai kõik käidud. Oli pigem ilus. Trööstitu igivihm, pasapruunid põllud ja porine lumi algas enamjaolt kodumaal. Sai igasugu kodumaa kauni looduse teemalise õelaid nalju tehtud. 

Enne sula oli selline uudne kogemus, et käisime Tondisaarel, mis asub keset Võrtsjärve, umbes 2,5 kilomeetri kaugusel kaldast. Üle jää. Polnud varem niimoodi jää peal käinudki, natuke kõhe tunne oli, kui vahepeal jää jala all pragises, aga see oli kõigest pealmine mõnesentimeetrine kiht, mille all oli veel julgelt 35 cm jääd toona. Lõpus nägime jääl sõitva auto ka ära, ju siis polnud midagi ohtlikku. Ega järv pole Emajõgi, kuhu me ka peale tahtsime minna. Vaatasime,et ühes kohas oli täitsa jää peal, aga sõites veidi edasi, selgus et seal oli vesi juba/veel täiesti lahti. 

Oleks riided seljast kiskunud, oleks võinud teeselda, et kusagil kõrbes. 

Selline lumine ja külm on ok, aga vot peale seda võiks kohe kevadeks minna, ei taha mingit kaht kuud löga. Mida sa teed või kuhu lähed sellise lögaga? Ahjaa, normaalsed inimesed lähevad Eestist minema. Ma juba kirjutasin, kuidas me lihavõtteaegse reisiga hiljaks jäime, kusjuures vahepeal tulid normaalsed lennupiletid uuesti müüki, aga siis avastasin, et normaalsed hotellid on otsas. Olid ainult sellised, mille hinnanguks Bookingus "poor" ja "disappointing"  - kes neisse läheks? Naljakas oli see, et mida kallim hind, seda kehvem hinnang. Ju inimesed odava hinna juures ei saa nii suure pettumuse osaliseks ja pigem rõõmustavad, kui päris sügelisi ei saa ja prussakaid ei näe. Igatahes ma avastasin ühe riigipüha veel ja ilmselt tuleb seda puhkuseks ära kasutada. Paraku on selleni veel kaks kuud kevadet, mis laseb ennast tänavu oodata, nagu Taimi Paljak ähvardab. MA EI TAHAAAAAA!